neljapäev, 5. oktoober 2017

 Kas Eestit on tabanud sadulapassijate puudus?

 Kirjutasin kõikvõimalikud inimesed läbi, kelle Google ette ladus, kes sadulaspassimisega tegelevad.

 Mitu inimest mulle vastas? NULL!

 Tuttava soovitatud naine siiski vastas mulle Facebookis, kes küll sadulaid enam ei passi, kuid aitas nõu ja jõuga.

 Teine variant peale sadulapassijate kadumise - mu mõttetu eestlasenässakas lihtsalt ei ole lihtsalt seda väärt, et sadulat korrigeerida. :D

teisipäev, 3. oktoober 2017

Mõtisklen

 Ma olen jälle haige, mistõttu on mul paar vaba päeva, et läbi lugeda kõikvõimalikud foorumid, artiklid ja üleüldiselt hobustega seostuv kirjandus. Ühest küljest on see väga hariv ja mulle meeldib analüüsida ning uusi teadmisi omastada, teisest küljest jälle tekitab minus segadust nii suur infokogus. Õnneks on mulle mõistust natuke rohkem, kui lusikaga jagatud, seega ei ole raske välja sorteerida infot, mis on halb ja infot, mis on hea. Küll aga ei ole olemas absoluutset tõde, igaüks teeb seda, mis on tema arust kõige õigem.

 Ma olen ratsastamise teemadel hästi tundlik (üleüldiselt ka ratsutamise ja hobuste pidamise jms osas) - võimalik, et üritan kompenseerida kunagi ammu tehtud vigu. Ma üldiselt elan hetkes ja ei mõtle mineviku peale, küll aeg-ajalt tuleb nostalgia peale ja siis on huvitav jälle ennast analüüsida. Kunagi olin ma ilmselt selline ratsutaja, kes väga ei mõelnud sellele, mida ta teeb. Sisimas tahtsin ma head, aga ma olin loll ja väga kinni enda arvamuses. Praegu tahaks endale vastu pead lüüa, aga mis tehtud, see tehtud ning tuleb mõelda hoopis sellele, milline ma praegu olen ja milliseks ma tulevikus saada tahan.

 Ma olen õppinud, et hobust ei ole võimalik sundida midagi tegema ilma hirmutamiseta. Inimene peab hobusele midagi andma ning siis alles annab hobune vastu. Eile vaatasin noorhobuste MM-i järele ja hakkasin mõtlema sellele, mis eesmärgiga tehakse eraldi tšempionaadi arvestusi 4-aastastele hobustele (MM-il 5-, 6- ja 7-aastased hobused). Mitte, et ma oleks vastu sellele, et 4-aastased hobused saaksid võistluskogemust, aga ma arvan, et tšempionaadid panevad noored liiga suure pinge alla. Ma arvan, et 4-aastased ei peaks hüppama meetriseid parkuure või üldse käima igapäevaselt treeningus, sest 4-aastane hobune on veel täielik laps.

 Minu mõistus ütleb, et noorhobuseid peaks treenima vastavalt nende füüsilisele võimekusele ja vaimsele arengule. Mõni üksik eksemplar ehk ongi valmis neljaselt hüppama meeter parkuure, kuid jällegist nõuab see igapäevast treeningut ja ma ei pea seda vajalikuks. Ma pooldan seda, et hobusel on pikk lapsepõlv, samas on oluline tegeleda ja tagada väljaõpe vastavalt eale. Kui ma sõitsin Ellaga, siis ma aeg-ajalt ei teadvustanud endale, et tegemist on ikkagi alles titahobusega ja kohati nõudsin temalt liiga palju, mis võis ka tema motivatsiooni kadumise põhjuseks olla. Ma arvan, et 5-aastane hobune on piisavalt küps, et saada igapäevast treeningut (5-6x nädalas), aga 4-aastaste puhul piirduda 3-4x nädalas ja kerge, mitte tunniajase treeninguga.

 Paratamatult mõtlesin ka eesti hobustele, kellele samuti toimub tšempionaat (MV). Seal on ka 4-aastaste jaoks eraldi klass. Negatiivsest küljest - eesti hobune on hilisvalmiv tõug ehk ideaalis peaks alles neljaselt hakkama ratsanikku kandma. Positiivsest küljest - tase on väga madal (kerge) ja noorukitele jõukohane. :) Samas 6-aastased hobused võiksid ikkagi rohkem hüpata, kui 80cm. Meil on tublisid ja potentsiaalikaid eestlasi küllaga, aga kahjuks on peaaegu kõik võistlusklassid, mis on avatud eestlastele, kõrgustel ~80cm vms. Eriti ei motiveeri ka parkuure läbi kihutavate ja lahmivate idiootratsanikega konkureerimine kõrgemates parkuurides ja äkki seetõttu ongi eesti hobuseid näha suhteliselt madalal tasemel võistlemas. Meil on küllaga potentsiaalikaid ja tublisid eesti hobuseid ning ma arvan, et võiks võistluste taset ka pisut tõsta. Samas olen ma kahe käega poolt sellele, et üldse eestlastele eraldi võistluseid korraldada ja see on ülitore, et osalejaid on juurde tekkinud.

 Tuli nüüd üks laialivalguv postitus jälle, aga mu mõtlemisvõime on ka piiratud hetkel... praeguseks nägemist ja lähen loen oma artikleid edasi.

reede, 29. september 2017

Kuidas hoida hobune motiveerituna?

 Minu jaoks on äärmiselt oluline, et hobusel oleks soov minuga koostööd teha. Mida rohkem ma oma ponidega edasi arenen, seda rohkem ma saan aru sellest, kui oluline on hoida oma hobune motiveerituna ja õnnelikuna. Hobust ei ole mõtet piinata, kui on selge, et ta ei ole õnnelik, kahjuks palju ratsutajaid just seda teeb ning seda on lihtsalt kurb vaadata, kui võistlustel tuleb iga teine hobune mulle tülpinud näoga vastu - jep, nad teevad oma töö ära, aga nad ei ole õnnelikud ja parema meelega istuksid nad boksis, sest üldjuhul mujale neid eriti ei lastagi.

 Ma üritan hobustele pakkuda treeningus võimalikult palju vaheldust. Mul ei ole kindlat nädalast treeningkava, kuigi see on üldjuhul soovitatav - ma teen trenni vastavalt hobuse tujule. On tihti juhtunud, et olen plaaninud trennis näiteks skeemi sõita, kuid saan juba hobust valmis pannes aru, et täna võiks hoopis maastikule minna ning lükkan skeemisõitmise järgmisele või koguni ülejärgmisele päevale. Tavaliselt puhkavad nad 3 päeva nädalas, edaspidi ilmselt 4 - sõltub sellest, kuidas ma koolis viitsin käia ja mis kell õues pimedaks läheb. Ratsastustrennid on tavaliselt intensiivsed ja põhjalikud. Soojenduseks kordame lihtsamad harjutused üle ning liigume siis raskemate elementideni - kui needki omandatud, siis võtan midagi uut ette. Mitut uut harjutust hobusele korraga õpetada on minu arust üsna mõttetu, sest need on koormavad nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

 Ka ratsastustrennides (platsil) peab hobune suutma keskenduda. Taaskord - kui ma tunnen, et hobune ikkagi on väsinud, siis ma lihtsalt lähen maastikule, et ta saaks oma "akusid laadida". Ma pean oluliseks hobuse kiitmist - kasvõi mingi väikese asja eest, näiteks ilus üleminek või korrektselt sooritatud sääre eest astumine. Üritan enamasti patsutada, kuid ka häälega kiitus on kiitus ning mõnikord leian taskust mõne maiusegi - seda jagan sellistel puhkudel, kui hobune on eriti tubli olnud, sest nad on niigi ära hellitatud. :) Kui hobust kogu aeg parandada ja parandada ilma hobust kiitmata, siis langeb tema motivatsioon üsna kiirelt.

 Teine oluline asi on vahelduse pakkumine platsitreeningutes - isegi, kui ma sõidan kogu aeg samal platsil siis ma üritan mitte selga unistama jääda ning iga natukese aja tagant uut harjutust teha. Ka väikesed muudatused nagu ette-alla sirutamine voldil aitavad hobuse tähelepanu ratsanikule koondada.

 Kolmas ning võib öelda, et kõige tähtsam asi igasuguse treeningu juures on anda hobusele reaalseid ülesandeid - kui sa tead, et su hobune ei ole piisavalt tasakaalus ega suuda end korralikult koondada, et sõita kontragalopis tagasipöördeid, siis ei tasu neid ka teha ning pigem pöörata tähelepanu sellele, et hobuse tasakaalu arendada. Igal hobusel on oma tugevused ja nõrkused nagu inimestelgi - mõni hüppab hästi kõrgust, teine paindub nagu iluvõimleja ning kolmas... lihtsalt on (mina). :D Treening peab varieeruma lihtsama ja raskema vahel - kui hobune on hästi sooritanud mõne raske harjutuse ning palju-palju kiita saanud, siis tasub vahelduseks mõni kergem harjutus teha, mis on hobusele tuttav ning see aitab hoida teda enesekindlana.


Suvi 2016 - ilmselgelt mitte kõige õnnelikum hobune, sest ma sundisin teda hullult kaasa töötama
(rääkimata kõigest, mis minu juures halvasti on :D).
Suvi 2017 - enesega igati rahul olev poniuss.

neljapäev, 28. september 2017

Jälle Niidus

 Avaldan telefoni notes'idesse kirjutatud postituse, mida ma siiani ei ole veel jõudnud üles panna ja parandada ka suurt ei viitsi. :D

 Pühapäeval käisime Niitvälja maneežis hüppamas. Trenn sattus üsna hilisele ajale (19) ja vahetult enne trenni ärritati mind nii rämedalt, et ma ei suutnudki õhtu jooksul täiesti maha rahuneda. Flipi loomulikult tunnetas, et ma olen vihane ja protestis treilerisse minemisel. Kui me tavaliselt oleme teda peale pannund küünist nii, et treiler on uste vahele aetud (siis ta ei saa ajama panna nagu ta eelnevatel aastatel korduvalt teinud on), siis seekord me proovisime õues peale laadida. Ei läinud. Karistuseks taandsin teda käekõrval, mis oli täiesti ebavajalik ja lauslollus, aga tol hetkel ma ei mõelnud selle peale, et hobune ei lähe treilerisse mitte jonni pärast vaid minu emotsionaalse seisundi tõttu. Kaua temaga ei jagelenud, ajasime treileri uste vahele ja sama trall läks edasi - kavaluss keeras ennast trapil viltu, aga peale paari ebaõnnestunud katset otsustas ikkagi sisse jalutada. Niitväljale jõudes oli ta jumala rahulik (tuttav koht ka juba), kuid oli ennast läbimärjaks higistanud. Maneežis ta üllataval kombel ei protestinud absoluutselt, kuigi ta oli tehniliselt teist korda elus maneežis (esimest korda trennis). Paar esimest ringi kõõritas nurkade poole ning ühe korra võpatas mingi kolistamise peale, aga muidu - SUPER TUBLI!

 Hüpetel oli Flipi väga püüdlik, aga andis tunda, et ta oli väsinud. Kaie rõhutas, et ma pean saama ta taguotsa hüpates rohkem tööle, et ta ei veaks seda niisama kaasa vaid hakkaks korralikult maad haarama. See mure on meil kohati kodus ka, aga ma olen loll ja tegelen liiga palju esiotsaga, kuigi tegelikult tuleb hobust sõita tagant ette - mina sõidan kahte hobuse poolt eraldi. :D Tegelikult väga nõme asi, mida ma pole varem tähele pannund, küll aga ma tean väga hästi, et nii ei tohi! Küll aga andis trenni lõpus see suurepäraselt tunda, kui ma jätsin esiotsa rahule ja töötasin hoopis säärega ning hobune tegi mul sellist töötraavi, et ma mõtlesin et hoia ja keela... keegi on mulle koolisõiduponi toonud. :D Nali naljaks, sain õigest liikumisest maitse uuesti suhu ja nüüd tuleb endale järjepidevalt meelde tuletada, et niimoodi peaks see hobune mul kogu aeg liikuma. Ma kipun sadulasse nautima jääma.

 Süsteemidega on mul endiselt probleeme, ma alati kardan neid (eriti ühe fuleega süsteeme) ja maandun liiga vara sadulasse. Selle ennetamiseks tahaks ma poolistakus süsteeme tulla, aga Kaie soovitas ikkagi täisistakusse minna süsteemi vahel ning hobust sedasi oma kehaga toetada. Tegelikult on mul hobuse liikumise tunnetus kõvasti paremaks läinud - ma ei sahmi ja olen ilusti paigal, aga noh, seekord ei tulnud midagi välja. :) Hüppasime lühikest parkuuri ja takistused jäid madalaks, sest poniuss oli väsinud, aga ta oli hüpersupertubli ja andis endast palju, kuigi ta võiks väljaspool kodu ka niimoodi pingutama hakata nagu ta kodus pingutab ja mind päästab. Võõras kohas ei tunne ta ennast kindlasti nii turvaliselt ning tahab minult rohkem toetust saada, aga ma kipun asju üle mõtlema (või lülitan ennast üldse välja) ja noh, jah. Terve trenni keskendusin ma ainult sellele, et takistusest üle saada, mitte sellele, KUIDAS seda teha - lausa nii keskendunud olin, et sõitsin jumala enesekindlalt valele takistusele peale, kuigi Kaie mulle mitu korda hüüdis, et vale takistus ja seisis veel sinna ette ka... :D Veel esines palju seda, et ma jätsin hobuse enne takistust kõveraks, ronisin ette ja panin igatepidi pange. Poni oli tubli, kuid endas olin pettunud ning kurb oli olla, et see sündmus just vahetult enne trenni juhtus.

 Siinkohal võib tsiteerida ühte tarka inimest: "ratsutamine oleks imelihtne, kui mul vaid kõik meeles püsiks". Endiselt ei väsi ma kiitmast supertublit Flipit, kes igas olukorras annab endast parima, andestab mu vead ja on üleüldiselt üks väga püüdlik poni. Ma pean jätkuvalt tegelema enesearendamisega, et ennast paremini mõista ja iseendaga rahu tegema - siis mis ma saan oma hobustele ka midagi omalt poolt vastu pakkuda peale söögi ja lõputu armastuse. :) Aga alates eelmisest suvest, mil ma hakkasin regulaarselt psühholoogi juures käima ning oma depressiooniga tegelema, on mu hobused minuga ka palju avatumaks muutunud, lausa mängivad minuga ja jälitavad mind karjamaal, otsides kontakti. Vähemalt Ronja usaldab ming 100%, Flipi ehk veidi vähem, kuid küll me temaga ka selle "zen" oleku leiame. Oh, nad on nii armsakesed mul. :)

 Ja et seda postitust veel pikemaks venitada, siis ma vaikselt otsin endale uut väljakutset. Tunnen Ellast väga puudust, aga see rong on kahjuks läinud. Vähemalt ma tean nüüd, et mul on ikkagi piisavalt mõistust ja natukene ehk isegi oskuseid metshobusest võluda ratsahobune. :) Veel ei ole otsustanud, kas osta isiklik hobune või leida keegi, kes julgeb mind enda hobuse ligi lasta - eks näis, mis kaardid saatus mulle lauale paneb. Ühest küljest tahaksin ma väga juba praegu uut projekti, aga teisest küljest tahan ma veel rohkem õppida, lugeda ja uusi teadmisi ka praktikas katsetada.


3,5 kuud sadulas

pühapäev, 24. september 2017

Beebi Flipi

 Ma vist ei ole siin blogis neid pilte jaganud... :)


Arengut on näha :D:D
Tagapool näete Ronjat ka oma beebiga :)

Elu "hullu" hobusega

 Ma olen Ronjaga täielikult koolisõidulainele üle läinud. Ta on väga-väga närviline hobune, kellel puuduvad pidurid ja kellele meeldib väga hüpata - hüppetrennid on meile mõlemale alati väga stressirohked olnud. Möödunud suvel üritasin veel midagi muuta, aga need katsetused läksid kõik luhta. See hobune lihtsalt ei rahune maha! Olen talle aastate jooksul toppinud suhu erinevaid suuliseid, alustades kummipulgast lõpetades mingite x-suulistega. Olen hüpanud parkuure, katsetanud läbi kõikvõimalikud võimlemisharjutused, latiharjutused ja kohe, kui see hobune kasvõi kavaletti näeb, tuiskab ta sellele peale ning see on ohtlik meile mõlemale, sest 1) ta ei tõuka tagajalgadega ennast korralikult maast lahti ja hüppab otse, mitte üles, mistõttu pidevalt latid lendavad; 2) ta ei vaata samme, tal on jumala suva, et ees on midagi, millest ta üle peab hüppama ja 3) ta ei allu kontrollile. Ma olen isegi sammus läinud takistustele peale nii, et 3 fuleed enne takistust tõstan galopile ja ta ikka lendab tõkkele peale. :D Ma olen kontakteerunud erinevate inimestega, aga nad on kõik nõutuks jäänud, kui nad on kuulnud, kui palju ma olen praktiseerinud ja mitte midagi ei ole aidanud. Ja tegelikult ei tulnud ma üldse hüppamisest rääkima...

 Igatahes, Ronja võib erutuda ÜKSKÕIK mille peale, olgu selleks liikuv puuoks või teine hobune vms. Peale aastast puhkust on ta jäänud rahulikumaks (suuresti tänu minu ratsutamisoskuse paranemisele), näiteks on temaga võimalik parimatel päevadel lausa pikema ratsmega sõita nii, et kui ma ratset lühemaks hakkan võtma, ei tuiska ta mu alt minema. Samas on endiselt trenne, kus ta ei suudagi rahuneda ja on terve trenni krampis, närviline, ainult jookseks ja tõmbleks - seda kuu aega järjest. Eilne trenn on hea näide - Ronja arvas, et me lähme vasakule, mina paremale, tema hakkas mulle vasakpoolset painet pakkuma ja oligi pekkis. :D

 Otherwise, ta on super tubli. Lausa nii tubli, et ta mõtleb ise, mida teha ja hakkab mulle erinevaid harjutusi pakkuma... väga tore, kahjuks ajab see teda segadusse, miks ma alati ei taha seda, mida tema mulle pakub ja siis on paanikaosakond majas ja ma rahustan nädal aega oma hobust maha :D (ma ei liialda nädala osas!). Parimatel päevadel püsib ta terve trenni koos minuga ja teeb KÕIKE, mida ma nõuan, see on täiesti uskumatu. Headel päevadel rahuneb ta poole trenniga maha ning halvematel päevadel on meil peamiselt sammutrennid. :)

 Mõtlesin ka, et peaks Ronja millalgi välja viima, aga ma tunnen, et ta ei ole veel valmis. Lähme ja käime hoopis Flipiga. :)


reede, 18. august 2017

Motti pole

 Kaie Aamissepp käis eile trenni andmas. Tegime latte ja pisikesi traaviharjutusi, sest pinnas ei lubanud kahjuks rohkemat. Flipi ei olnud just kõige paremini meelestatud, Ronja seevastu oli ülihea. Kõik tehti puust ja punaseks selgeks ja natuke sai kiita ka. :) Kaie on nii meeldiv inimene ja loodan, et meie koostöö hakkab edaspidi ka sujuma ja saab mingi aeg hüpata ka.

 Motivatsioonipuudus vaevab mind. Seda nii ratsutamises kui ka eraelus. Ise ajan selle tööstressi kaela, aga kas see ka tegelik põhjus on... ei tea. Kõik vabad päevad ainult magaks ja hobuse selga väga ei jõua. Nüüd lubasin ennast kokku võtta ja uuesti sõitma hakata, sest cammoon - meistrikad on 3 nädala pärast. Ponid on vormis, mina ei ole. Osasid asju tuleb üle korrata ja välja mõelda sõjaplaan, kuidas argpüksist teha julge sportponi ja minust lihtsalt keegi kes hobusega kaasa kruiisib. :D Loodan väga Niitväljale krossi minna hüppama, kahju, kui peaks seda üksi tegema, kuid ehk õnnestub end kellelegi sappa sokutada. (help) Juba mõte meetrise krossi hüppamisest võtab seest õõnsaks.

 Hobust tahaks ka. Vahelduseks. Mõnda ägedat projektikat. Ma olen natuke enesekindlust saanud, et ma tegelikult ei sõida üldse halvasti (kodus üksinda 120x paremini kui võistustel rahva ees, obviously :D), aga mitte piisavalt, et panna vastav kuulutus.