reede, 18. august 2017

Motti pole

 Kaie Aamissepp käis eile trenni andmas. Tegime latte ja pisikesi traaviharjutusi, sest pinnas ei lubanud kahjuks rohkemat. Flipi ei olnud just kõige paremini meelestatud, Ronja seevastu oli ülihea. Kõik tehti puust ja punaseks selgeks ja natuke sai kiita ka. :) Kaie on nii meeldiv inimene ja loodan, et meie koostöö hakkab edaspidi ka sujuma ja saab mingi aeg hüpata ka.

 Motivatsioonipuudus vaevab mind. Seda nii ratsutamises kui ka eraelus. Ise ajan selle tööstressi kaela, aga kas see ka tegelik põhjus on... ei tea. Kõik vabad päevad ainult magaks ja hobuse selga väga ei jõua. Nüüd lubasin ennast kokku võtta ja uuesti sõitma hakata, sest cammoon - meistrikad on 3 nädala pärast. Ponid on vormis, mina ei ole. Osasid asju tuleb üle korrata ja välja mõelda sõjaplaan, kuidas argpüksist teha julge sportponi ja minust lihtsalt keegi kes hobusega kaasa kruiisib. :D Loodan väga Niitväljale krossi minna hüppama, kahju, kui peaks seda üksi tegema, kuid ehk õnnestub end kellelegi sappa sokutada. (help) Juba mõte meetrise krossi hüppamisest võtab seest õõnsaks.

 Hobust tahaks ka. Vahelduseks. Mõnda ägedat projektikat. Ma olen natuke enesekindlust saanud, et ma tegelikult ei sõida üldse halvasti (kodus üksinda 120x paremini kui võistustel rahva ees, obviously :D), aga mitte piisavalt, et panna vastav kuulutus.


neljapäev, 3. august 2017

Ecu kolmevõistlus 2017

 Ma mõtlesin kaua, kas hakkan üldse nii pikalt tagant järele kirjutama sellest võistlusest, aga ma ikkagi teen seda - kunagi paari aasta pärast on endal hea lugeda. Muidugi ma väga enam ei mäleta, kus ja mis vead meil esinesid, aga ma üritan meelde tuletada.




 Flipi läks päris hästi peale. Oleme aru saanud, et seda hobust on mõttetu üritada "heaga" treilerisse laadida ning tõmbame kohe talle korde tagumiku taha. Enamasti seda ei ole vaja kasutada, piisab ainult sellest, et see lihtsalt on seal ning ta jalutab kenasti ise sisse. Hüürust võtsime teise hobuse peale ja sõit võis alata - sõitsime kuskil 3-3,5 tundi? Flipi pole elu sees olnud nii pikalt treileris ja veel täiesti võõra hobusega ka. Pidas tublisti vastu. :) Õhtul sõitsin kuskil 10min platsil temaga, et ta saaks peale nii pikka sõitu ennast liigutada. Väsinud oli.

 Laupäeval läksime suhteliselt hilja talli, paar tundi enne meie starte. Kuskil kell 16 või isegi hiljem oli mul koolisõidustart. Soojendasin maneežis (Flipi oli seal esimest korda elus), passis peeglit ja ühte nurka ja aeg-ajalt mängis mäkra, aga tegelikult oli päris hea temaga seal sõita. Liikus ise edasi ja pigem tuli teda tagasi hoida, kui edasi ajada. Kui me õue läksime, siis ta muutus jälle üleni kangeks, järgi ei andnud, tagasi ei tulnud. :D Oi ma olin vihane ta peale. Skeem läks meil täiega pekki, tal oli nii räigelt vaja ringi vahtida + ma sõitsin skeemi ka jumala valesti. :D Okei, pole hullu, saime -2% ühe vea eest, sõitsin harjutuse uuesti, aga see läks ka metsa ja ma tahtsin lihtsalt maa alla vajuda. Piinlik! Serpentiini sõitsin ka jumala valesti, üldse mitte nii, nagu ma kodus harjutanud olin. Positiivne on see, et saime enamus hinneteks 6 ja lausa 6,5 ning natuke kiita ka kohtunikelt. Eelmisel sügisel Niitväljal olid enamus kommentaarid noomitused, nii et... ma vist olen natuke arenenud, haha. Takistussõidu ajaks oli poni juba üsna väsinud, tegin enne skeemi tavalisest 2x pikema soojenduse (poleks ikkagi pidanud), mul olid endal ka mõtted laiali ja parkuuris võtsime 3 latti maha. Esimese takistuse ülemise võtsime ka kohe kaasa, sest ma ei olnud üldse mõtetega asja juures. Saatuslikuks sai meile ka süsteem, mis oli ühe fuleega hobuse vahega... mõtlesime, mis me mõtlesime - saadan ta kaugelt lendu ja takistuste vahel võtan kokku. Läks küll kaugelt... aga ikka ei mahtunud ära. Oleksin pidanud ta pigem esimesele alla viima ja süsteemi vahel talle hagu andma, siis ta oleks ilusti ära hüpanud. Kolmandat viga ma ei mäleta ja enne viimast takistust jäi Flipi üldse traavile, sest ta oli lihtsalt nii väsinud, aga puhtalt hüppas. Olen tema üle ikka uhke, sest ta vähemalt üritas ja lõpetasime positiivse noodiga takistussõidu.





 Pühapäeval oli kross. Takistused olid VÄGA hirmsad. Neljas takistus, mis oli kaselattidest tõusev kolmik (nelik) oli üles ehitatud ka üsna ohtlikult, aga okei, who am I to judge. :D Soojenduses juba tundsin, et hobune ei ole see, mis ta tavaliselt on. Lisaks ta tõrkus!!! See hobune ei tõrgu mitte kunagi - suur ohumärk, mis andis teada, et meie kross läheb perse. Rajal ei saanud me hoogu sisse, vingerdas juba teise takistuse ees. Kolmandat hüppas nagu nalja, need ühevärvilised teda ei huvita eriti. Neljandas oli metsa sees, niimoodi et lähed metsa, 2-3 fuleed ja pead juba hüppama - kõigi eelduste päraselt Flipi ehmatas ja tõmbas kõrvale. Siis olid mul närvid juba päris läbi, teisel katsel saime hädavaevu traavis sealt üle. Viiendal ta streikis ka, aga läks õnneks üle, kuuendat ei kartnud üldse (kuigi see nägi päris hirmus välja). 7a ja 7b oli väga raske süsteem, kohe peale 7a pidi hobune olema paindes ja tuli sõita kaarega 7b'le - ja mida tegin mina? Sõitsin jumala viltu teisele takistusele peale, mida ta lisaks kartis ka (ja see oli ülikõrge). Tol hetkel mõtlesin, et ma saan närvivapustuse. Teisel katsel õnneks võtsin ennast kokku ja sõitsin ilusti peale. 8ndale sõitsin rahulikult peale, vist isegi traavis, sest kohe peale seda oli väga järsk langus alla ja siis kohe uuesti üles ning 9ndale takistusele. Me muidugi hüppasime põõsasse, sest et miks mitte :D, ma ei saa aru, mida ta teisel pool kartis, igatahes ehmatas see päris korralikult ära. Edasi läks kõik ilusti-kenasti, kuni ta otsustas peale vett teisel majal tõrkuda. Jumala lampi. Tulin uuesti peale, aga ma unustasin, et majad ei ole süsteem, hüppasin esimest maja ja siis teist ja kohtunik ka midagi ei öelnud ning sõitsin rada edasi. Metsa juures alles võeti rajalt maha. Mingi tund aega hiljem alles kuulsin, et kohtunik ikkagi ütles, et meid elimineeriti 3 tõrke tõttu ja sain hoiatuskaardi, tore... Nojah, süüdistada saab ainult iseennast, aga ma ei näinud neljandal kedagi ja sõitsin edasi, sest 1) ma ei kuulnud, et mind elimineeriti ja 2) ma ei näinud kedagi seal ja kust ma pidin teadma, kas seda tõrget nähti või ei nähtud. :D

 Mu töögraafik on ka nii ulmeline, et hobuse selga väga ei jõua. Augustis on õnneks veidi kergem ja saan enne meistrikaid lausa 3 nädalat harjutada ühe väga väga ägeda treeneriga. Kui õnnestub, üritan Sähka või Aldo trenni ka saada. Vähemalt on pildid ilusad. :D





Foto: Mari Ann Selge
Foto: Mari Ann Selge
Foto: Mari Ann Selge
Foto: Kirke Naarits

neljapäev, 13. juuli 2017

Käisime derbyl

 Ma olen hetkel eriti ebaaktiivne, sest viimased trennid on natuke metsa poole läinud. Flipi oskab täielik püään olla ja kui ta on üle käte läinud vahepeal, siis hoidke piip ja prillid, see hobune istub pähe. Viimases ratsastustrennis üritasime skeemi harjutada ja ta oli peaaegu iga harjutuse järel püsti. :D Eks ma ajasin ise ka ta vihaseks nagu tema mind ja niimoodi ei saagi midagi hästi minna. Lõpetasime trenni ikkagi positiivsel noodil - nõudsin mõned kergemad harjutused ja kui ta need tegi peaaegu rahuldavalt ära, siis lõpetasin. Pärast puges ta mulle kaissu ja andis endast parima, et ma talle andeks annaks - andsin. Tema vist andis mulle ka.

 Mingi aeg käis meil uus sepp, Alex. Kohe alguses juba jättis endast väga sümpaatse mulje ja mul oli kohe hea meel vaadata, kuidas ta hobustega suhtles ja käitus. Minu ponide usalduse ta igatahes teenis, ka queen Flipi oli temaga rahulik ja viisakas - lausa nii rahulik, et tüüp jäi peaaegu magama. :D Alex on väga rahulik ja kannatlik hobustega, erinevus on suur võrreldes Eesti seppadega, kellega olen kokku puutunud.

 Vahepeal ma väga korralikke trenne ei ole teinud, korra sõitsin Ronjaga põhjalikumalt ratsastust ja korra hüppasin Flipiga, tegelesin natuke istakuga (mis on niiiii lappes). Ronja suutis ennast ära lõhkuda, esimesed jalad kapjade kohalt - ilmselt astus endale peale. Tal on ka varem jalad samamoodi katki olnud; preid ei kahtlusta, sest alati on ilmnenud haavandid peale trenni ning kalosse kasutades pole neid juurde tekkinud. Nüüd on ilmselt karjamaal valesti astunud/koperdanud vms ja olen teda nädalakese tohterdanud ehk ta on koplirežiimil olnud. Järgmisest nädalast hakkab uuesti trennis käima - ma juba ootan nii pikalt puhanud segase hobusega sõitmist. :D

Flipelinski kodus 110cm põrkamas.


 Aa, tuli meelde, et ma tahan oma frustratsiooni jagada - ühel hommikul avastasin ma oma hobuste jooginõust kaks surnud varest. Täiskasvanud. Paar tundi enne seda kuulsin auto häält, mis mu maja juures korraks seisma jäi ja siis edasi sõitis (ei näinud kahjuks, kellega tegu oli)... millegi pärast arvan, et need varesed pandi sinna meelega ja ma olen rohkemgi kindel, et tean, kes seda tegi...


 Teema juurde tagasi minnes, käisime Flipiga eile Regne juures. Treileri võtsime Lagedilt, sest see oli ainuke lähedal asuv ühekohaline - katsetasime uut autot (meil on ka lõpuks konksuga auto! Jess!). Nagu tavaliselt, eksisime me Allaniga (loe: mu isikliku orjaga) ära, sest Waze juhatas meid küll õige nimega tänavale, aga hoopis teise kohta. Tegime kerge 10km lisaringi, aga mis seal ikka, elu õpetab. :D Treilerisse läks Flipi nagu vana mees! Mul jäi suu lahti, ma vatrasin terve tee Regne juurde sellest, et mu poni läks viie minutiga treilerisse - eranditult on kõik korrad, kui me oleme teda treilerisse pannund, lõppenud küünaldamise, tagant üles peksmisega ja isegi treilerisse ratsutamisega, sest mis sa teed, kui hobune on vaja koju viia, aga ta lihtsalt ei lähe. :D:D Allan tõmbas ühe pika libiseva talt korde asemel tagumiku tagant läbi, trapi peal korra otsustas seisma jääda ja nägusid teha, aga kerge survega tagant ja hobune oli sees nagu naksti. Sõit läks rahulikult, Kohila kandis kontrollisime teda (kas on liiga palav sees), isegi siis oli ta täiesti rahulik nagu sõidaks iga päev treileriga.


 Sõitma minnes oli Flipi ülikange nii kehast kui suust nagu ta võõrastes kohtades ikka on. Üritasin teda lahti sõita, aga ümbrust on ikka huvitavam vaadata. Jalavahetusi tegi ta väga demonstratiivselt tagant üles visates (nagu alati), aga vähemalt vahetas ilusti ja mul oli nii lõbus temaga sõita. See tekitab nii hea tunde, kui hobune ka treenimist naudib. Pidin teda päris palju kannusega edasi sõitma, lisaks väsimusele oli pinnas ka pehmem kui meil kodus ja tal oli päris raske edasi liikuda - ometi ei jäänud ta kordagi seisma, et ta ei jaksa vms, pingutas täiega. Tegin mõned pisikesed soojendushüpped, siis sõitsin raja normiaja saamiseks korra läbi. Poni liikus suht hädiselt edasi, jalgu väga tõsta ei viitsinud, aga ta hakkabki "hüppama" kuskil meetri peal ja madalamate takistuste puhul ta väga ei pinguta - teeb nii palju, kui vaja on, aga mitte rohkem. :D Sõitsin hästi suured ringid, aga pikematel sirgetel andsin veidi hoogu juurde, kokkuvõttes tuli selline rahulik normiaeg, mis peaks enamvähem kõikidele läbitav olema. Peale puhkepausi sõitsin korra uuesti raja läbi nii, nagu mina seda sõidaks - Flipi sai korraliku hoo sisse ja nautis täiega seda möllamist. :) Pärast saime ta veel kiiremini treilerisse, igaks juhuks panime tagant nööri, aga seda ei olnudki vaja, sest ta jalutas jälle ise sisse. Kes sa oled ja kuhu sa mu poni panid!? See ei ole Flipi!

 Rajast veel nii palju - väga hästi oli üles ehitatud, takistused olid ilusad aga hobuse jaoks väga hirmsad. :D Flipi üllataval kombel ei kartnud mitte midagi, kaugelt vaatas mis teda ees ootab ja läks julgelt peale. Teist korda rada läbides hüppasin vist kõiki takistusi poolistakus, sest ta isegi ei mõelnud sellele, et võiks mööda minna (ta ei jää kunagi seisma, kui siis tõmbab kõrvale juba kaugelt). Ahh, mis ma ikka plätran, poni oli nii tubli ja pai ja hea ja ma olen nii uhke tema üle, et mul tulevad lausa rõõmupisarad silma. Ma loodan, et Ecus esineb ta vähemalt sama hästi, kui mitte paremini. Aitäh Regnele külla kutsumast ja Annely Tislerile piltide eest! :) Pildid on originaalpiltidest väiksemaks lõigatud, mistõttu kvaliteet on kehvake - aga mõte on sama! Kõik Wõtikmetsa Derbyle!



Kõige hirmsam (minu jaoks), aga kõige lahedam takistus (Flipi jaoks).
See on ülikõrge küngas - idee poolest peaks traavis üles sõitma, siis pisike hüpe
ja kohe mäest alla tagasi. Flipi, entusiast, läks ikka galopis. :D
Sain ka nö. "brushi" (hekki) proovitud ja Flipi hüppas ilusti okstest läbi nagu peakski,
olen alati arvanud et ta hüppab nendest ka üle. :)


Always pat your pony!

 Postituse lõppu üks eriti hea uudis - augustis hakkab meid treenima üks ülimalt lahe treener. Mis on eriti tore - ta on nõus ka ilma "parimate tingimusteta" meid õpetama! See on nii suur pluss treeneri puhul, sest enamused 1) ei vaevu isegi vastama (kirjutasin pooled Ratsaliidu treenerid läbi...); 2) ei ole nõus ühe inimese pärast sõitma; 3) ei ole nõus aastaringselt väljas treenima. Stay tuned.

Always smiling.

esmaspäev, 3. juuli 2017

Pildipostitus

 Minu pisikesed rasvapallid. Nagu näha, siis karjamaal on neil praktiliselt olematu muru ja nad on ikka väga ülekaalulised. Aga enne olgu paksud kui ribiorelid. :D No vaadake kui nunnud! Jätan teid imetlema, lippan ise sepale vastu. :)


Penskar!
Vanapoiss sööb Subli Seniorit.






esmaspäev, 26. juuni 2017

Kuidas hobuse omanik mulle keskmist sõrme näitas

 Ma ei tea, kust ma peaksin selle postituse kirjutamisega alustama. Hiljuti olin veendunud, et sõidan Arhellaga nii kaua, kuni 6-aastaste noorhobuste klassid on sõidetud ja siis pakin oma asjad kokku. Juhtus hoopis nii, et oma asjad pakkisin ma kokku eile ja mu süda valutab. Ma olen sellest teemast rääkinud erinevate inimestega, siiani on olnud kõik minu poolel, aga ma tunnen ennast süüdi. Kes otsi kokku ei viinud, siis Arhellaga mina enam ei sõida ja ma arvan, et ei hakkagi sõitma. Ma ei oska kuidagi oma emotsioone sõnadesse panna, ma olen kurb ja rõõmus samal ajal - vabanesin ühest tüütust kohustusest, samas jäin ilma oma hobusest. Ma ei teagi, kas lõplik otsus tuli minult või omanikult, aga peale nädalast minuga mitte kontakteerumist otsustasin lihtsalt oma asjad sealt tallist ära tuua. Et lugu selgemaks saaks, pean alustama algusest, sest ma tahan selle oma südamelt ära saada ja üritada eluga edasi minna... mis ilmselt väga ei õnnestu, sest Ella on praktiliselt minu kodu kõrval ja sõidan temast peaaegu iga päev mööda. Sellistel hetkedel tuleb nutt kurku.

 Arhella juurde sattusin ma puht-juhuslikult. Hobuvõhikust tuttav ostis endale 500-eurose hobusenässaka, ilma teda nägemata, kes oli tegelemata ja kohutavalt ülbe. Lausa nii kohutavalt, et see hobune hammustas verevalumeid kehale, ründas, vehkis jalgadega, inimese austus oli null. Kogu aeg oli lastud tal domineerida ning tänu sellele võttiski ta inimest kui teist hobust, kellele tuli lihtsalt koht kätte näidata. Oh seda rõõmu, kui too tuttav pakkus mulle, et ma temaga tegelema hakkaksin. Muidugi olin ma nõus - mulle meeldivad rasked hobused. Ja väljakutsed. Ja minu väljakutse oli selle hobusega saada koolisõidus parima 4 aastase hobuse tiitel ning muuta kuri, ülbe ja paks torikas super koolisõiduhobuseks, kellelt saaks häid järglaseid ning kes oleks lastele turvaline nunnutada ja sõita. Pealegi tahtsin ka ennast tõestada - lõpuks ometi on minul ka võimalus.

 Tagasi loo juurde. Arhella oli algusest peale kohutav hobune. Peavalu. Esimestel trennidel ei saanud ma teda isegi kordele - teda võis peksta, taga ajada, üritada hirmutada, aga teda ei huvitanud mitte miski. Ta lihtsalt seisis. Kui ta õnnestus lõpuks ime läbi vihaseks ajada, siis ta ähvardas lüüa või ründas. Ma isegi ei tea, kuidas me ta lõpuks liikuma saime, aga ajapikku mõistis ta ilmselt, et tema ikka ei ole boss ja ei saa 24/7 karjamaal rohtu süüa ja inimene ei ole mingi söögimasin. Siis hakkas juba vaikselt sujuma. Hobune, kes ei lasknud endale algselt isegi päitseid pähe panna, hakkas seda lubama. Ta oli kordetades ja käekõrval super, kuigi tuli tihti ette seda, kus ta keeldus edasi liikumast. Lühidalt öeldes - tegemist oli sellise hobusega, kellel oli inimesest jumala pohhui.

 Jaanuaris hakkas ta sadulas käima. Kõik läks libedalt, peale seda oli ta justkui teine hobune. Kusagil mais keeras ta ära. Ta on massilt lihtsalt kohutavalt suur (turjast 180cm) ning kuna ta sai endale ka väga korraliku lihastiku peale tänu ratsastus- ja võhmatrennidele, siis hakkas ta oma jõudu lihtsalt ära kasutama. Ta õppis küünaldama. Viimastes trennides oli ta pidevalt kahel jalal. Samuti õppis ta tagant üles viskama, mis oleks nii mõnegi nõrgema ratsaniku seljast alla lennutanud, aga minust ei saanud ta kunagi jagu. Ma lihtsalt võitlesin temaga nii kaua, kuni ta tegi seda, mida ma nõudsin, sest muudmoodi talitledes oleks see hobune lihtsalt hullemaks läinud ja veel rohkem pähe hakanud istuma. Oli mitmeid kordi, kui ma maastikul hoidsin hinge kinni ja palusin kõikide jumalate poole, et see hobune seisma jääks, rebides teda ratsmetest ja ise vaevu seljas püsides, sest ta lihtsalt ei jäänud seisma. Ei allunud. Mõned trennid olid tõsiselt hirmutavad, aga ma ikka jätkasin, sest teadsin, et kui tema ülbus on alla surutud, siis oleks temast saanud perfektne koolisõiduhobune ja tänu tema meeletule julgusele oleks ta super lastehobune.

 Ma arvan, et viimased trennid läksid meil selle pärast nii halvasti, et üks väike tüdruk (ca 10 aastane), kes seal tallis käis, võttis omavoliliselt Arhella, pani talle varustuse selga ja läks temaga sõitma. Ma ei tea, mitu korda see juhtus, aga ma tean, et selline olukord oli ja ma olen üsna kindel, et tänu sellele Arhella hakkas ka minu vastu võitlema. Lisaks ta omaniku ratsutamisoskus andis ka tõsiselt soovida (kuna keegi ei olnud teda kunagi õpetanud) ja kui tema seal seljas kõõlus, siis Ella keeldus isegi edasi liikumast ja omanik ei teinud ka midagi selle peale. Ma ei taha kedagi süüdistada, sest ma ei tea, kuidas kõik täpselt toimus, aga nii on mulle kohalikud rääkinud ja kui pisike tüdruk, kes ei saa rahuliku hobusegagi hakkama ronib Ella selga, siis ilmselgelt sealt head nahka ei tule. Võibolla oli asi hoopis selles, et ma lihtsalt ei jõudnud nii tihti temaga tegeleda, kui oleks vaja olnud (samas äsja neljaseks saanud hobune ei peakski rohkem trenni saama, kui 3-4x nädalas).

 Omanikuga suhted läksid metsa juba mõned kuud tagasi, kui mulle kogu aeg väideti, et tal ei ole aega, et Ellat kasvõi kordetada, kui ma seda palunud olen (et ma järgmisel päeval tulles ei peaks päris püstihullu hobusega sõitma, sest tema energia lihtsalt EI raugenud). Siis hakati sujuvalt minu valikuid maha tegema. A'la mina tahtsin platsil ratsastada, tema tahtis lastega maastikule minna. Tagant järele mõeldes oli ta lihtsalt laisk, loll või ei julgenud ilma minuta kuhugile minna, tuues vabanduseks alati, et hobused lähevad hulluks, kui nad üksinda on. Ella tõesti, sest ta hakkab inimesega võitlema ja üritan koju minna, teised hobused olid tal vägagi rahulikud. Siis pidin mina juba erinevaid tallitöid tegema, lapsi kantseldama (kes polnud isegi tema omad), neile trenne andma, neid jälgima, aitama, õpetama... ma ei saanud mitte kordagi enam üksinda rahulikult tegutseda, sest alati oli mõni laps, kellel midagi vaja oli. Selle võib too inimese kapsaaeda visata, sest miks peaksin mina kantseldama kellegi kolmanda isiku lapsi, kes veel ülbitsevad ja hauguvad minuga, eiravad kõiki minu palveid/käsklusi ja üleüldse läks see olukord lõpuks täiesti käest ära. Ma ei saanudki mingit trenni teha. Ma ei saanud tallist välja minna. ALATI oli keegi, kellega pidin mina ka tegelema, keda pidin jälgima, ma ei saanud keskenduda enda eesmärkidele ja trennidele. Vahet polnud, et too omanik oli ise samal ajal tallis (kodus) ning midagi märkimisväärselt olulist ei teinud, et ei oleks saanud ise oma "õpilasi" kantseldada. Mul ei ole õpetamise vastu midagi, KUI nii on kokku lepitud, et mina näiteks vastutasuks hobuse sõitmise eest õpetan veel mingit võõrast last. Tegelikkuses tegin ma lihtsalt tasuta tööd ning omanik sai jalad seinale visata ning rääkida, kui hea hobune tal ikka on ja kui vägev tema veel on ja üleüldse on ta üks jube rikas vana, kellel on hobused. Ma arvan, et hobused ostsis ta endale lihtsalt selle pärast, et teiste seast välja paista - on ju teada, et hobused on rikaste inimeste lõbu. Reaalsus on see, et tollel "tublil ja edukal tööinimesel, kellel pole isegi aega, et koduseid töid teha" polnud isegi mingit kindlat töökohta, sissetulekut ega midagi. Hobused muidugi oli rahul, sest tall oli olemas (mitte tema ehitatud muidugi), millel uksed kogu aeg lahti ja rohtu oli ka karjamaal külluses. Kahjuks või õnneks ei osanud ma oma suud lahti teha, kuigi võibolla oleks pidanud.

 Tollel omanikul on ka mu sõbranna vastu mingi arusaamatu viha. Tema juttude põhjal, mida see mees on talle ja tema hobustele teinud, arvasin ma, et ta liialdab. Aga lõpuks hakkasin ise ka aru saama, et mind kasutati lihtsalt ära, sest ma tulin alati vastu, kuigi mulle ei meeldinud, et mina pidin tegema lisaks mingeid töid. Tihti jätsin ma endal hobused sõitmata, kellega võistlusperiood ees oli, kulutasin raha võõraste, mitte enda hobuste peale. Ja aeg on ka raha. Aega läks sinna talli alati tunde, kuigi ainult hobust sõitma minnes oleksin saanud kahe tunniga hakkama. Tavaliselt läks vähemalt 4 tundi. Tasuta tööjõud ju. Ma alati lootsin, et sõbranna liialdab, et tegelikult on too omanik ikka normaalne inimene, sest ma uskusin alati head. Seda senikaua, kuni ta veenis mind julmalt ümber, et ma ei läheks Ellaga ratsastama, vaid jalutaks tema "õpilastega" kaasa Ellaga, et "tema hobune hulluks ei läheks" (kes, endiselt, oli väga rahulik ka üksinda olles). Sõbranna elab praktiliselt tema kõrval, niisiis läksin sealt korra läbi, peatusin seal äkki umbes 10 minutit. Tagasi tuli maruvihane omanik, kes mu näo lihtsalt täis sõimas, küsis, kas mul mõistust pole jne, rebis hobuse käest ära, jättes mind värisevana, hirmununa sinna. Tol hetkel ma tõesti arvasin, et see mees tuleb mulle kallale, sest ta oli nii vihane (arvatavasti sõbranna, mitte minu peale). Sellest hetkest otsustasingi, et aitab küll. Mina ei ole see inimene, kes riskib iga jumala kord selle hobusega tegeledes oma eluga. Ma olen korduvalt saanud vigastusi tänu Arhellale, aga olen alati ikka julgelt selga läinud, sest selline ma juba kord olen - ei anna alla. Lihtsalt see tõi mind maa peale tagasi, kui sain aru, et mind "hoiab" ta ka seal ainult selle pärast, et ma olen iga kell olnud nõus tema eest tööd tegema ning lisaks tema huvisid toetanud, hobustele varustust viinud ja what else. Oma raha eest on ta sinna ostnud ehk paar harja ja rohkem midagi. Need, kes saavad minu jutu põhjal aru, kellest jutt käib, siis olete isegi kursis, millise inimesega on tegemist.

 Nädal aega hiljem ehk eile läksin tõin sealt oma asjad ära. Vaagisin pikalt, kas teha talle Arhella eest müügipakkumine või mitte. Teoreetiliselt ei tohiks ta seda hobust mulle kallimalt müüa, kui 500 euri, sest mitte keegi ei saa temaga hakkama peale minu, kui üks teine tuttav, kes seal aeg-ajalt Opellat sõitmas käib, Ellaga nüüd ei tegele. See hobune polnud alguses midagi väärt. Pealegi olen algusest peale olnud mina see, kes on Ellaga tegelenud, ta sadulasse pani ja what else. Meeletult kahju oleks sellise potentsiaaliga hobust raisku lasta. Vähemalt on ta õnnelik, sest vesi/hein/rohi on tal ees kogu aeg aga inimese hoolitsusest jääb kõvasti vajaka. Kui keegi tahab mind ümber veenda, et ma omanikule ikkagi müügipakkumise teeksin, siis andke tuld. Ma ise ei julge ausalt öeldes torkida enam seda inimest. Ja paneks ka kõikidele südamele, et kui tunnete, et asi on mäda, siis laske jalga. Ma tean kahjuks mitmeid inimesi, kes teevadki tallides sedasi tasuta tööd, a'la ratsastavad tasuta nagu mina seda tegin... ärge laske endale pähe istuda ja ennast kohelda nagu sitta.


reede, 9. juuni 2017

Mölapostitus



 Arhella puhul on minu tagumiku alla sattunud üks huvitav hobune. Ta võib olla õudne püään, taskuhobune ja täielik printsess ühel ja samal ajal. Ennekõike on ta siiski noor ja äärmiselt tubli hobusenäss, kelle hirmsasti meeldib joosta ja tagant üles visata nagu ülemisel pildil näha on. :D Selline pukitamine kuulub peaaegu iga meie trenni juurde, peamiselt aga siis kui ta on puhanud ja vurtsu täis, 100% aga siis kui ma temaga ilma sadulata ringi lasen. :D  Tema puhul on nii hästi sellest aru saada, et ta lihtsalt täiega naudib trenni ja lõbutseb, mitte kunagi ei tee ta mahaviskamise eesmärgil trikke. Mõni algaja ilmselt potsataks sealt seljast kohe alla, aga ei mina ega omanik pole täheldanud, et ta kunagi oleks mõne teise inimesega peale minu sedasi käitunud. Ei teagi, kas olla meelitatud või vihkab Ella mind siiralt. :D Lohutan ennast mõttega, et kui ta mind vihkaks, siis üritaks ta rohkem, sest mind juba mingite küünalde ja tagant üles viskamistega sadulast maha ei saa (viimati kukkusin 5+ aastat tagasi hobuse seljast. Märtsis (?) kukkusin ilma sadulata alla, sest mul olid lihtsalt libedad püksid jalas, Flipi isegi ei teinud midagi :D).

 Tegelikult tulin ma siia üldse tänasest trennist rääkima, aga tundub, et sellest tuleb konkreetne mölapostitus. Anyways, Piret andis meile täna trenni. Olime kolme hobusega platsil, teised kõik olid algajad ja mul oli täpselt selline tunne nagu ma oleksin kuhugi ratsakooli sattunud - olen ju harjunud kogu aeg üksinda sõitma, mil ruumi lahedalt käes ja ei pea teistega arvestama. Ella oli super tubli, tal oli küll tihti pea laiali otsas ja kopli poolses alas kõõritas sinna poole (kammoon simmo, võõrad hobused ju!), ometigi tegi ta absoluutselt kõike, mida ma temalt nõudsin ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Kohati viskas ta säärele ennast tuimaks, pidin talle kannaga meelde tuletama, et mina olen ka seljas - siis keskendus jälle mõnda aega minule. Galopp tuli meil suhteliselt vaevaliselt, pukke viskas korralikult. Tavaliselt annan ma talle korra stekki, kui mul üle viskab (mõnda aega lasen tal lõbutseda, aga 3. korral juba aitab), aga seda mul käes polnud, mistõttu oli tema paika panemine raskendatud, sest tema jaoks ei ole karistus seisma võtmine, taandamine, kand vms. Vahepeal andsin talle ratsmetega vastu kaela, aga sellest oli tal ka siiralt ükskõik. :D Nii me siis mõnda aega arveid klaarisime, lõpuks jooksis juba igati viisakalt galoppi, küll kippusin ise aga sadulas mõnusat liikumist nautima jääma ning kohati muutus tal galopp 4-taktiliseks, mille kallal ma jõhkralt vaeva olen näinud. Tabasin õnneks ruttu ära, et tunne pole päris see, mis ta olema peaks, küsisin Piretilt üle ja võtsin ennast kokku. Tegime mõned hüpped trenni lõpus, aga see hobune lihtsalt ei tõsta oma jalgu!! Ta täiega naudib seda, et ta saab tõkkele peale minna, aga kui hüppamiseks läheb, siis tal on jumala savi, kas see latt lendab või ei lenda... kui samm ei klapi, siis ta sõna otseses mõttes astub läbi takistuse ja on ise jumala õnnelik - kohutav vaev tema jaoks... But I refuse to give up ja utsitan teda ikka hüppama, ta lihtsalt on täielik hiiglane (turi 176-177cm) ja ta astub kõigest üle, mis jääb alla 80cm. Siis hakkab ta alles reaalselt ka vaatama, et ohh, sellest võiks ju üle hüpata... Vabahüpetel samamoodi - kui samm ei klapi, siis ta lihtsalt astub läbi ja vahepeal teeb seda isegi siis, kui kõik justkui klapiks. Piret kiitis liikumist, koolisõitu ideaalne, aga mulle ei anna see ju midagi. :D

 Mölapostitus continues. Vaatasin NHT skeeme ja sain šoki. 5-aastaste hobuste skeemis on juba koondamine ja kontragalopp sees ning selleks ajaks, kui 2018 NHT toimub, on mu pisike präänik alles 2 kuud olnud viie aastane. Ma üritan hobusele võimalikult pika lapsepõlve jätta ja teha kõik selleks, et tema motivatsioon ja töötahe säiliks ning ta ei hakkaks ratsanikku ja sadulasse suhtuma nagu millessegi, mis on halb, sest ta tahab väga inimesega koostööd teha ning kurb oleks, kui niivõrd hea hobune rikutud saaks. Aga mis seal ikka, eks talvel peab vaikselt hakkama koondamisega tegelema, võimalikult vähe korraga ja talle asja meeldivaks tehes. Ah, mis ma ikka heietan, kõige pealt peab 2017. aasta NHT-l ellu jääma ning siis vaatame alles edasi.

 Veel tahtsin rääkida sellest, kui uhke ma oma ponide üle olen. Ilmselt kõrvaltvaataja ei näe seda, milline areng on nendega toimunud, aga ma ise tunnen ja näen seda. Nad on lihtsalt nii-nii tublid ja armsad ja erilised. Eriti hea tunne on see, et ma olen nad praktiliselt üksi viinud sellisele tasemele... nullist! Flipil oli Hanna poolt põhi alla sõidetud, Ronjal kunagi ammu-ammu ka seljas tiksutud, aga ütleme ausalt, see vaatepilt, mis kaks-kolm aastat tagasi oli, oli ikka päris kole. :D Nii kahju, et mul pole ressursse ega vanust nende võimeid võistlustel proovile panna, sest mõlemad neist oleksid kindlad rosetimagnetid, kui oleks rohkem kogemusi, nii minul kui neil. Aga... septembris täitub üks minu suur unistus ja ma ei jõua oodata, millal sügis kätte jõuab.


Hobune, kes ei oska hüpata.
Poni on ilmselgelt rahul endaga.

kolmapäev, 7. juuni 2017

Üks hästi hea trenn

 Ponid olid täna nii-nii-nii tublid, see on täiesti uskumatu. Nad on ikka tõelised kullatükid mul. :)


 
Lastel karv läigib ja silm särab. :) 


 Peale võistluseid jäi neil pooleteisenädalane paus sisse, sest mul oli vahepeal nii palju muud tegemist, et ma füüsiliselt ei jaksanud ratsutamisega tegeleda.

 Sõitsin esimesena Flipiga, panin paksu kaheosalise trensli ja libiseva, mida ma lõpuks ikkagi ei kasutanud ja tolgendas niisama tal kaela peal. Saate aru, teda oli nii hea sõita! Suust pehme, liikus ise edasi, painutas ennast ülikergesti ja reageeris koheselt igale mu märguandele. Kui ma viimati sõitsin temaga, siis ta oli eest kange, ei painutanud ja ei liikunud edagi ega tulnud tagasi, seega on lühike puhkus talle hästi mõjunud. Ma arvan, et nad ei peagi kogu aeg 6x nädalas trenni tegema ning kahenädalased puhkepausid mõne kuu tagant on neile hädavajalikud. Harjutasime Flipiga sääre eest astumist ja kontrat, mida juulis skeemis esitama peame. Ta oli hästi äksi täis, natuke pukitas ja noh, ei olnud võimalik temaga kontragaloppi teha. Või üldse galoppi. :D Mõne ringi sõitsin pika ratsmega galoppi ja siis tegime üle kiirenduse temaga, millest pool ajast ta pukitas. :) Sääre eest astumised tulid see-eest paremale väga hästi välja, vasakule ei tahtnud väga küljega astuda, aga ta üritas - sellele peab edaspidi trennides rohkem rõhku panema.

 Ronja oli mõnusalt rahulik täna, trenni alguses läks küll pisut hoogu ja sammus kippus kiirustama, sest sõitsin temaga vahelduseks põllul mitte platsil. Küll aga suutis ta traavis rahuneda ja oli ülihea sõita. Sain teda igatepidi painutada ilma, et ta mulle galoppi pakuks ja kokku-lahti sõita. Sõitsin tal liikumise lausa nii pikaks, et traavis täisistakut tehes ei olnudki enam selline tunne, nagu istuks õmblusmasina peal. :D Harjutasin temaga samuti säärekaid ja kontrat, viimane tuleb juba päris hästi välja, küll aga ei ole nii kvaliteetne veel, kui võiks. Säärekat tegi paremale ülihästi, vasakule jättis omal tagumiku ripakile ja ei suutnud seda kuidagi järele tuua - pole hullu, harjutame veel. Galopp oli tal ka täna eriti vinge, pole ammu nii ülesmäge galoppi saanud temalt. :) Trenni lõpus tegime mõned sammud koondgaloppi ja sääre eest astumist sirgel.

 8. juulil olen Niitväljal, küll ei tea veel kas ühe või kahega - tulge meile kaasa elama!