esmaspäev, 26. juuni 2017

Kuidas hobuse omanik mulle keskmist sõrme näitas

 Ma ei tea, kust ma peaksin selle postituse kirjutamisega alustama. Hiljuti olin veendunud, et sõidan Arhellaga nii kaua, kuni 6-aastaste noorhobuste klassid on sõidetud ja siis pakin oma asjad kokku. Juhtus hoopis nii, et oma asjad pakkisin ma kokku eile ja mu süda valutab. Ma olen sellest teemast rääkinud erinevate inimestega, siiani on olnud kõik minu poolel, aga ma tunnen ennast süüdi. Kes otsi kokku ei viinud, siis Arhellaga mina enam ei sõida ja ma arvan, et ei hakkagi sõitma. Ma ei oska kuidagi oma emotsioone sõnadesse panna, ma olen kurb ja rõõmus samal ajal - vabanesin ühest tüütust kohustusest, samas jäin ilma oma hobusest. Ma ei teagi, kas lõplik otsus tuli minult või omanikult, aga peale nädalast minuga mitte kontakteerumist otsustasin lihtsalt oma asjad sealt tallist ära tuua. Et lugu selgemaks saaks, pean alustama algusest, sest ma tahan selle oma südamelt ära saada ja üritada eluga edasi minna... mis ilmselt väga ei õnnestu, sest Ella on praktiliselt minu kodu kõrval ja sõidan temast peaaegu iga päev mööda. Sellistel hetkedel tuleb nutt kurku.

 Arhella juurde sattusin ma puht-juhuslikult. Hobuvõhikust tuttav ostis endale 500-eurose hobusenässaka, ilma teda nägemata, kes oli tegelemata ja kohutavalt ülbe. Lausa nii kohutavalt, et see hobune hammustas verevalumeid kehale, ründas, vehkis jalgadega, inimese austus oli null. Kogu aeg oli lastud tal domineerida ning tänu sellele võttiski ta inimest kui teist hobust, kellele tuli lihtsalt koht kätte näidata. Oh seda rõõmu, kui too tuttav pakkus mulle, et ma temaga tegelema hakkaksin. Muidugi olin ma nõus - mulle meeldivad rasked hobused. Ja väljakutsed. Ja minu väljakutse oli selle hobusega saada koolisõidus parima 4 aastase hobuse tiitel ning muuta kuri, ülbe ja paks torikas super koolisõiduhobuseks, kellelt saaks häid järglaseid ning kes oleks lastele turvaline nunnutada ja sõita. Pealegi tahtsin ka ennast tõestada - lõpuks ometi on minul ka võimalus.

 Tagasi loo juurde. Arhella oli algusest peale kohutav hobune. Peavalu. Esimestel trennidel ei saanud ma teda isegi kordele - teda võis peksta, taga ajada, üritada hirmutada, aga teda ei huvitanud mitte miski. Ta lihtsalt seisis. Kui ta õnnestus lõpuks ime läbi vihaseks ajada, siis ta ähvardas lüüa või ründas. Ma isegi ei tea, kuidas me ta lõpuks liikuma saime, aga ajapikku mõistis ta ilmselt, et tema ikka ei ole boss ja ei saa 24/7 karjamaal rohtu süüa ja inimene ei ole mingi söögimasin. Siis hakkas juba vaikselt sujuma. Hobune, kes ei lasknud endale algselt isegi päitseid pähe panna, hakkas seda lubama. Ta oli kordetades ja käekõrval super, kuigi tuli tihti ette seda, kus ta keeldus edasi liikumast. Lühidalt öeldes - tegemist oli sellise hobusega, kellel oli inimesest jumala pohhui.

 Jaanuaris hakkas ta sadulas käima. Kõik läks libedalt, peale seda oli ta justkui teine hobune. Kusagil mais keeras ta ära. Ta on massilt lihtsalt kohutavalt suur (turjast 180cm) ning kuna ta sai endale ka väga korraliku lihastiku peale tänu ratsastus- ja võhmatrennidele, siis hakkas ta oma jõudu lihtsalt ära kasutama. Ta õppis küünaldama. Viimastes trennides oli ta pidevalt kahel jalal. Samuti õppis ta tagant üles viskama, mis oleks nii mõnegi nõrgema ratsaniku seljast alla lennutanud, aga minust ei saanud ta kunagi jagu. Ma lihtsalt võitlesin temaga nii kaua, kuni ta tegi seda, mida ma nõudsin, sest muudmoodi talitledes oleks see hobune lihtsalt hullemaks läinud ja veel rohkem pähe hakanud istuma. Oli mitmeid kordi, kui ma maastikul hoidsin hinge kinni ja palusin kõikide jumalate poole, et see hobune seisma jääks, rebides teda ratsmetest ja ise vaevu seljas püsides, sest ta lihtsalt ei jäänud seisma. Ei allunud. Mõned trennid olid tõsiselt hirmutavad, aga ma ikka jätkasin, sest teadsin, et kui tema ülbus on alla surutud, siis oleks temast saanud perfektne koolisõiduhobune ja tänu tema meeletule julgusele oleks ta super lastehobune.

 Ma arvan, et viimased trennid läksid meil selle pärast nii halvasti, et üks väike tüdruk (ca 10 aastane), kes seal tallis käis, võttis omavoliliselt Arhella, pani talle varustuse selga ja läks temaga sõitma. Ma ei tea, mitu korda see juhtus, aga ma tean, et selline olukord oli ja ma olen üsna kindel, et tänu sellele Arhella hakkas ka minu vastu võitlema. Lisaks ta omaniku ratsutamisoskus andis ka tõsiselt soovida (kuna keegi ei olnud teda kunagi õpetanud) ja kui tema seal seljas kõõlus, siis Ella keeldus isegi edasi liikumast ja omanik ei teinud ka midagi selle peale. Ma ei taha kedagi süüdistada, sest ma ei tea, kuidas kõik täpselt toimus, aga nii on mulle kohalikud rääkinud ja kui pisike tüdruk, kes ei saa rahuliku hobusegagi hakkama ronib Ella selga, siis ilmselgelt sealt head nahka ei tule. Võibolla oli asi hoopis selles, et ma lihtsalt ei jõudnud nii tihti temaga tegeleda, kui oleks vaja olnud (samas äsja neljaseks saanud hobune ei peakski rohkem trenni saama, kui 3-4x nädalas).

 Omanikuga suhted läksid metsa juba mõned kuud tagasi, kui mulle kogu aeg väideti, et tal ei ole aega, et Ellat kasvõi kordetada, kui ma seda palunud olen (et ma järgmisel päeval tulles ei peaks päris püstihullu hobusega sõitma, sest tema energia lihtsalt EI raugenud). Siis hakati sujuvalt minu valikuid maha tegema. A'la mina tahtsin platsil ratsastada, tema tahtis lastega maastikule minna. Tagant järele mõeldes oli ta lihtsalt laisk, loll või ei julgenud ilma minuta kuhugile minna, tuues vabanduseks alati, et hobused lähevad hulluks, kui nad üksinda on. Ella tõesti, sest ta hakkab inimesega võitlema ja üritan koju minna, teised hobused olid tal vägagi rahulikud. Siis pidin mina juba erinevaid tallitöid tegema, lapsi kantseldama (kes polnud isegi tema omad), neile trenne andma, neid jälgima, aitama, õpetama... ma ei saanud mitte kordagi enam üksinda rahulikult tegutseda, sest alati oli mõni laps, kellel midagi vaja oli. Selle võib too inimese kapsaaeda visata, sest miks peaksin mina kantseldama kellegi kolmanda isiku lapsi, kes veel ülbitsevad ja hauguvad minuga, eiravad kõiki minu palveid/käsklusi ja üleüldse läks see olukord lõpuks täiesti käest ära. Ma ei saanudki mingit trenni teha. Ma ei saanud tallist välja minna. ALATI oli keegi, kellega pidin mina ka tegelema, keda pidin jälgima, ma ei saanud keskenduda enda eesmärkidele ja trennidele. Vahet polnud, et too omanik oli ise samal ajal tallis (kodus) ning midagi märkimisväärselt olulist ei teinud, et ei oleks saanud ise oma "õpilasi" kantseldada. Mul ei ole õpetamise vastu midagi, KUI nii on kokku lepitud, et mina näiteks vastutasuks hobuse sõitmise eest õpetan veel mingit võõrast last. Tegelikkuses tegin ma lihtsalt tasuta tööd ning omanik sai jalad seinale visata ning rääkida, kui hea hobune tal ikka on ja kui vägev tema veel on ja üleüldse on ta üks jube rikas vana, kellel on hobused. Ma arvan, et hobused ostsis ta endale lihtsalt selle pärast, et teiste seast välja paista - on ju teada, et hobused on rikaste inimeste lõbu. Reaalsus on see, et tollel "tublil ja edukal tööinimesel, kellel pole isegi aega, et koduseid töid teha" polnud isegi mingit kindlat töökohta, sissetulekut ega midagi. Hobused muidugi oli rahul, sest tall oli olemas (mitte tema ehitatud muidugi), millel uksed kogu aeg lahti ja rohtu oli ka karjamaal külluses. Kahjuks või õnneks ei osanud ma oma suud lahti teha, kuigi võibolla oleks pidanud.

 Tollel omanikul on ka mu sõbranna vastu mingi arusaamatu viha. Tema juttude põhjal, mida see mees on talle ja tema hobustele teinud, arvasin ma, et ta liialdab. Aga lõpuks hakkasin ise ka aru saama, et mind kasutati lihtsalt ära, sest ma tulin alati vastu, kuigi mulle ei meeldinud, et mina pidin tegema lisaks mingeid töid. Tihti jätsin ma endal hobused sõitmata, kellega võistlusperiood ees oli, kulutasin raha võõraste, mitte enda hobuste peale. Ja aeg on ka raha. Aega läks sinna talli alati tunde, kuigi ainult hobust sõitma minnes oleksin saanud kahe tunniga hakkama. Tavaliselt läks vähemalt 4 tundi. Tasuta tööjõud ju. Ma alati lootsin, et sõbranna liialdab, et tegelikult on too omanik ikka normaalne inimene, sest ma uskusin alati head. Seda senikaua, kuni ta veenis mind julmalt ümber, et ma ei läheks Ellaga ratsastama, vaid jalutaks tema "õpilastega" kaasa Ellaga, et "tema hobune hulluks ei läheks" (kes, endiselt, oli väga rahulik ka üksinda olles). Sõbranna elab praktiliselt tema kõrval, niisiis läksin sealt korra läbi, peatusin seal äkki umbes 10 minutit. Tagasi tuli maruvihane omanik, kes mu näo lihtsalt täis sõimas, küsis, kas mul mõistust pole jne, rebis hobuse käest ära, jättes mind värisevana, hirmununa sinna. Tol hetkel ma tõesti arvasin, et see mees tuleb mulle kallale, sest ta oli nii vihane (arvatavasti sõbranna, mitte minu peale). Sellest hetkest otsustasingi, et aitab küll. Mina ei ole see inimene, kes riskib iga jumala kord selle hobusega tegeledes oma eluga. Ma olen korduvalt saanud vigastusi tänu Arhellale, aga olen alati ikka julgelt selga läinud, sest selline ma juba kord olen - ei anna alla. Lihtsalt see tõi mind maa peale tagasi, kui sain aru, et mind "hoiab" ta ka seal ainult selle pärast, et ma olen iga kell olnud nõus tema eest tööd tegema ning lisaks tema huvisid toetanud, hobustele varustust viinud ja what else. Oma raha eest on ta sinna ostnud ehk paar harja ja rohkem midagi. Need, kes saavad minu jutu põhjal aru, kellest jutt käib, siis olete isegi kursis, millise inimesega on tegemist.

 Nädal aega hiljem ehk eile läksin tõin sealt oma asjad ära. Vaagisin pikalt, kas teha talle Arhella eest müügipakkumine või mitte. Teoreetiliselt ei tohiks ta seda hobust mulle kallimalt müüa, kui 500 euri, sest mitte keegi ei saa temaga hakkama peale minu, kui üks teine tuttav, kes seal aeg-ajalt Opellat sõitmas käib, Ellaga nüüd ei tegele. See hobune polnud alguses midagi väärt. Pealegi olen algusest peale olnud mina see, kes on Ellaga tegelenud, ta sadulasse pani ja what else. Meeletult kahju oleks sellise potentsiaaliga hobust raisku lasta. Vähemalt on ta õnnelik, sest vesi/hein/rohi on tal ees kogu aeg aga inimese hoolitsusest jääb kõvasti vajaka. Kui keegi tahab mind ümber veenda, et ma omanikule ikkagi müügipakkumise teeksin, siis andke tuld. Ma ise ei julge ausalt öeldes torkida enam seda inimest. Ja paneks ka kõikidele südamele, et kui tunnete, et asi on mäda, siis laske jalga. Ma tean kahjuks mitmeid inimesi, kes teevadki tallides sedasi tasuta tööd, a'la ratsastavad tasuta nagu mina seda tegin... ärge laske endale pähe istuda ja ennast kohelda nagu sitta.


reede, 9. juuni 2017

Mölapostitus



 Arhella puhul on minu tagumiku alla sattunud üks huvitav hobune. Ta võib olla õudne püään, taskuhobune ja täielik printsess ühel ja samal ajal. Ennekõike on ta siiski noor ja äärmiselt tubli hobusenäss, kelle hirmsasti meeldib joosta ja tagant üles visata nagu ülemisel pildil näha on. :D Selline pukitamine kuulub peaaegu iga meie trenni juurde, peamiselt aga siis kui ta on puhanud ja vurtsu täis, 100% aga siis kui ma temaga ilma sadulata ringi lasen. :D  Tema puhul on nii hästi sellest aru saada, et ta lihtsalt täiega naudib trenni ja lõbutseb, mitte kunagi ei tee ta mahaviskamise eesmärgil trikke. Mõni algaja ilmselt potsataks sealt seljast kohe alla, aga ei mina ega omanik pole täheldanud, et ta kunagi oleks mõne teise inimesega peale minu sedasi käitunud. Ei teagi, kas olla meelitatud või vihkab Ella mind siiralt. :D Lohutan ennast mõttega, et kui ta mind vihkaks, siis üritaks ta rohkem, sest mind juba mingite küünalde ja tagant üles viskamistega sadulast maha ei saa (viimati kukkusin 5+ aastat tagasi hobuse seljast. Märtsis (?) kukkusin ilma sadulata alla, sest mul olid lihtsalt libedad püksid jalas, Flipi isegi ei teinud midagi :D).

 Tegelikult tulin ma siia üldse tänasest trennist rääkima, aga tundub, et sellest tuleb konkreetne mölapostitus. Anyways, Piret andis meile täna trenni. Olime kolme hobusega platsil, teised kõik olid algajad ja mul oli täpselt selline tunne nagu ma oleksin kuhugi ratsakooli sattunud - olen ju harjunud kogu aeg üksinda sõitma, mil ruumi lahedalt käes ja ei pea teistega arvestama. Ella oli super tubli, tal oli küll tihti pea laiali otsas ja kopli poolses alas kõõritas sinna poole (kammoon simmo, võõrad hobused ju!), ometigi tegi ta absoluutselt kõike, mida ma temalt nõudsin ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Kohati viskas ta säärele ennast tuimaks, pidin talle kannaga meelde tuletama, et mina olen ka seljas - siis keskendus jälle mõnda aega minule. Galopp tuli meil suhteliselt vaevaliselt, pukke viskas korralikult. Tavaliselt annan ma talle korra stekki, kui mul üle viskab (mõnda aega lasen tal lõbutseda, aga 3. korral juba aitab), aga seda mul käes polnud, mistõttu oli tema paika panemine raskendatud, sest tema jaoks ei ole karistus seisma võtmine, taandamine, kand vms. Vahepeal andsin talle ratsmetega vastu kaela, aga sellest oli tal ka siiralt ükskõik. :D Nii me siis mõnda aega arveid klaarisime, lõpuks jooksis juba igati viisakalt galoppi, küll kippusin ise aga sadulas mõnusat liikumist nautima jääma ning kohati muutus tal galopp 4-taktiliseks, mille kallal ma jõhkralt vaeva olen näinud. Tabasin õnneks ruttu ära, et tunne pole päris see, mis ta olema peaks, küsisin Piretilt üle ja võtsin ennast kokku. Tegime mõned hüpped trenni lõpus, aga see hobune lihtsalt ei tõsta oma jalgu!! Ta täiega naudib seda, et ta saab tõkkele peale minna, aga kui hüppamiseks läheb, siis tal on jumala savi, kas see latt lendab või ei lenda... kui samm ei klapi, siis ta sõna otseses mõttes astub läbi takistuse ja on ise jumala õnnelik - kohutav vaev tema jaoks... But I refuse to give up ja utsitan teda ikka hüppama, ta lihtsalt on täielik hiiglane (turi 176-177cm) ja ta astub kõigest üle, mis jääb alla 80cm. Siis hakkab ta alles reaalselt ka vaatama, et ohh, sellest võiks ju üle hüpata... Vabahüpetel samamoodi - kui samm ei klapi, siis ta lihtsalt astub läbi ja vahepeal teeb seda isegi siis, kui kõik justkui klapiks. Piret kiitis liikumist, koolisõitu ideaalne, aga mulle ei anna see ju midagi. :D

 Mölapostitus continues. Vaatasin NHT skeeme ja sain šoki. 5-aastaste hobuste skeemis on juba koondamine ja kontragalopp sees ning selleks ajaks, kui 2018 NHT toimub, on mu pisike präänik alles 2 kuud olnud viie aastane. Ma üritan hobusele võimalikult pika lapsepõlve jätta ja teha kõik selleks, et tema motivatsioon ja töötahe säiliks ning ta ei hakkaks ratsanikku ja sadulasse suhtuma nagu millessegi, mis on halb, sest ta tahab väga inimesega koostööd teha ning kurb oleks, kui niivõrd hea hobune rikutud saaks. Aga mis seal ikka, eks talvel peab vaikselt hakkama koondamisega tegelema, võimalikult vähe korraga ja talle asja meeldivaks tehes. Ah, mis ma ikka heietan, kõige pealt peab 2017. aasta NHT-l ellu jääma ning siis vaatame alles edasi.

 Veel tahtsin rääkida sellest, kui uhke ma oma ponide üle olen. Ilmselt kõrvaltvaataja ei näe seda, milline areng on nendega toimunud, aga ma ise tunnen ja näen seda. Nad on lihtsalt nii-nii tublid ja armsad ja erilised. Eriti hea tunne on see, et ma olen nad praktiliselt üksi viinud sellisele tasemele... nullist! Flipil oli Hanna poolt põhi alla sõidetud, Ronjal kunagi ammu-ammu ka seljas tiksutud, aga ütleme ausalt, see vaatepilt, mis kaks-kolm aastat tagasi oli, oli ikka päris kole. :D Nii kahju, et mul pole ressursse ega vanust nende võimeid võistlustel proovile panna, sest mõlemad neist oleksid kindlad rosetimagnetid, kui oleks rohkem kogemusi, nii minul kui neil. Aga... septembris täitub üks minu suur unistus ja ma ei jõua oodata, millal sügis kätte jõuab.


Hobune, kes ei oska hüpata.
Poni on ilmselgelt rahul endaga.

kolmapäev, 7. juuni 2017

Üks hästi hea trenn

 Ponid olid täna nii-nii-nii tublid, see on täiesti uskumatu. Nad on ikka tõelised kullatükid mul. :)


 
Lastel karv läigib ja silm särab. :) 


 Peale võistluseid jäi neil pooleteisenädalane paus sisse, sest mul oli vahepeal nii palju muud tegemist, et ma füüsiliselt ei jaksanud ratsutamisega tegeleda.

 Sõitsin esimesena Flipiga, panin paksu kaheosalise trensli ja libiseva, mida ma lõpuks ikkagi ei kasutanud ja tolgendas niisama tal kaela peal. Saate aru, teda oli nii hea sõita! Suust pehme, liikus ise edasi, painutas ennast ülikergesti ja reageeris koheselt igale mu märguandele. Kui ma viimati sõitsin temaga, siis ta oli eest kange, ei painutanud ja ei liikunud edagi ega tulnud tagasi, seega on lühike puhkus talle hästi mõjunud. Ma arvan, et nad ei peagi kogu aeg 6x nädalas trenni tegema ning kahenädalased puhkepausid mõne kuu tagant on neile hädavajalikud. Harjutasime Flipiga sääre eest astumist ja kontrat, mida juulis skeemis esitama peame. Ta oli hästi äksi täis, natuke pukitas ja noh, ei olnud võimalik temaga kontragaloppi teha. Või üldse galoppi. :D Mõne ringi sõitsin pika ratsmega galoppi ja siis tegime üle kiirenduse temaga, millest pool ajast ta pukitas. :) Sääre eest astumised tulid see-eest paremale väga hästi välja, vasakule ei tahtnud väga küljega astuda, aga ta üritas - sellele peab edaspidi trennides rohkem rõhku panema.

 Ronja oli mõnusalt rahulik täna, trenni alguses läks küll pisut hoogu ja sammus kippus kiirustama, sest sõitsin temaga vahelduseks põllul mitte platsil. Küll aga suutis ta traavis rahuneda ja oli ülihea sõita. Sain teda igatepidi painutada ilma, et ta mulle galoppi pakuks ja kokku-lahti sõita. Sõitsin tal liikumise lausa nii pikaks, et traavis täisistakut tehes ei olnudki enam selline tunne, nagu istuks õmblusmasina peal. :D Harjutasin temaga samuti säärekaid ja kontrat, viimane tuleb juba päris hästi välja, küll aga ei ole nii kvaliteetne veel, kui võiks. Säärekat tegi paremale ülihästi, vasakule jättis omal tagumiku ripakile ja ei suutnud seda kuidagi järele tuua - pole hullu, harjutame veel. Galopp oli tal ka täna eriti vinge, pole ammu nii ülesmäge galoppi saanud temalt. :) Trenni lõpus tegime mõned sammud koondgaloppi ja sääre eest astumist sirgel.

 8. juulil olen Niitväljal, küll ei tea veel kas ühe või kahega - tulge meile kaasa elama!

neljapäev, 25. mai 2017

There is no better place to heal a broken heart than on the back of a horse



 Peale viimast võistlust oli mul täielik motivatsioonilangus. Ma nutsin tundide viisi ja olin enda peale vihane, tegin endale etteheiteid stiilis "miks ma hakkama ei saa" jne. Peale viimast postitust sain ma aga nii palju tagasisidet, et see on lausa uskumatu. Kes veel ei tea, siis olen ma aktiivne Instagrami kasutaja (@estonianrider) ning ka seal sain palju ilusaid sõnu kuulda ning mõned inimesed isegi kirjutasid mulle isiklikult. See pani mind järele mõtlema ning ma sain aru, et tegelikult ei läinud meil üldse halvasti vaid väga hästi, mul ei ole kunagi ühelgi võistlusel nii hästi läinud. Ma sain aru, et oluline ei ole võit vaid positiivne kogemus võistlustelt ning enda tõestamine väljaspool koduplatsi.

 Carina kirjutas mulle paar päeva peale võistlusi: "Esiteks, et sa teaksid, iga start, mis sa tegid, ma olin platsi kõrval ja kõva häälega uhkustasin su üle. Sinu julgus ja sinu enda oskus! Sa olid järsku kõigi ees ja panid endale lisapinge. See oli näha, kuidas loomad usaldasid sind ja järsku ei saanud aru. Ma nägin suure vaimustusega, mis usalduse sa oled nende poolt saanud, aga sinu ebakindlus muutis neid too päev." See kiri oli nii armas, et mul tulid pisarad silma ja tundsin, kuidas motivatsioon tagasi tuli. Sest ma tegelikult tean, kui palju mu hobused mind usaldavad (ja mina neid), meil on väga tugev side omavahel ja nad teeksid minu heaks kõike. Selline positiivne tagasiside mõjub alati väga hästi, sest mu esimene reaktsioon on alati ennast süüdistada. Jah, ma tegin vigu, aga ma ei tohi keskenduda ainult sellele - ma pean õppima ennast lõdvaks laskma ja keskenduma. Mu hobused olid suurepärased, uskumatult tublid - nad tegid kõike, mida ma nendelt palusin, nad ei kartnud mitte midagi, nad läksid treilerisse väga hästi (tavaliselt jaurame nendega pool tundi vähemalt)... nad on super. Parimad. Minu õpetajad.

 Viimase aastaga olen ma ise vaimselt väga palju arenenud ning see kõik algas sellest, kui mul diagnoositi sügav depressioon ning hakkasin teraapias käima. Algus oli raske, siiamaani on raske, sest elu seab alati teele keerdkäike ning neid vältida on võimatu. Küll aga on võimalik nendest üle olla, rasketel aegadel tugevaks jääda ning teadvustada endale, mis on oluline. Ma tunnen, et selle aastaga on mu hobused kõvasti muutunud ja minu side nendega on hoopis tugevam. Jah, ma lähen endiselt hobuse seljas närvi, karistan neid siis, kui ei peaks jne... need on vead, mida enamus teevad või vähemalt on teinud, kuid ma teen neid iga päevaga järjest vähem ning õpin, kogu aeg õpin. Ma saan igas trennis midagi uut teada ja see on imeline tunne. Ma ei ole kunagi lõpetanud kõiki trenne naeratusega. Hobustega olles olen ma lihtsalt niivõrd õnnelik ja ma tunnen, et ka nemad on õnnelikud koos minuga. Ma saan järjest rohkem aru, kui palju minu emotsioonid ja tunded mõjutavad mu hobuseid. Hobused saavad sellistest asjadest aru, nad loevad su kehakeelt ja näoilmeid ning tunnetavad sinu energiat. Kui mina olen halvas tujus, on mu hobused ka närvilisemad ja mitte "nemad ise". Ometi nad annavad endast alati parima, kuid siiski jääb mingil määral halb maik suhu trennist. Lahendus oleks ehk see, et mitte halva tujuga ronida hobuse selga, aga kui see halb tuju on mul 90% ajast, mida siis teha? Ma teen endast kõik oleneva, et keskenduda trennile ning jätta kõrvale negatiivsed emotsioonid, tunnetada ainult hobust ning keskenduda positiivsele. Ja see tunne... see on kirjeldamatult hea, kui trenn hästi välja tuleb.

teisipäev, 23. mai 2017

Tagant järele tarkus

 22.05 ei läinud Kohila võistlustel kohe üldse hästi. Tagant järele oma sõite analüüsides ja videoid vaadates olen aru saanud, mis ma valesti tegin. Järgmine kord paremini. :)


Foto: eestihobu.ee

 Ronjaga sõitsin 80cm eesti hobuste arvestust ja 90cm avatud klassi. Enne võistluseid kaalusin, kas sõita temaga 90 või 100, kuid otsustasin siiski 90 kasuks, sest tundsin, et me ei ole veel piisavalt vormis ning ta oli üle kahe aasta esimest korda kodust väljas peale kõõluserebendit. 80cm parkuur oli üllatavalt tehniline (aga mitte üle jõu käiv), paljudel tuli sisse eksimusi. Ronja oli super - ta ei kartnud mitte midagi ning läks takistustele väga kindlalt peale. Ma olen äärmiselt üllatunud, sest tema puhul on tegemist rikutud närvikavaga hobusega, kes on ülimalt vapper, kuid pelglik uute olukordade suhtes ning satub väga kergesti paanikasse. Parkuur algas hästi, neljandal takistusel tegin ise vea ning ei sõitnud teda peale kurvi korralikult sirgeks ning võtsin ta liiga kokku enne takistust, mistõttu ta sealt läbi hüppas. Järgmisel tegin täpselt sama vea - nägin, et samm ei klapi, kuid võtsin ikkagi hobuse kokku. See on mul tavapärane viga, sest ma lihtsalt ei julge hobust kaugemalt "lendu lasta".
 90cm soojenduses oli poni juba väga närviline ning võistlusplatsile jõudes tundsin, et ta ei ole mõtetega asja juures. Sellegi poolest oli ta tubli ja andis endast parima, rumal ratsanik ainult rikkus kõik ära. :)

 Tulemused: 80cm - 8kp; 90cm - 12kp


Foto: Ethel Kuusemäe
Foto: eestihobu.ee
Foto: eestihobu.ee

 Flipiga startisime 90cm avatud klassis ja 100/110cm handicapis kõrgusel 100cm. Esimene parkuur läks metsa pigem hobuse kui minu pärast (mitte, et ma poleks vigu teinud!), sest ta ei keskendunud eriti minule vaid kõigele muule ning soojendus oli ka üsna katastroofiline. Enne teist parkuuri ajasin ma teda natuke vihale ning vahetasin trensli olümpiate vastu ja ta oli tõesti kümme korda parem, kui esimeses soojenduses. Hüppas nagu linnuke, sammud klappisid ja üldse oli hea tunne sees. Läksin üsna enesekindlalt starti, aga seekord olin ise mõtetega mujal, stressis eelnevalt ebaõnnestunud sõitude pärast. Flip oli taaskord tubli ning pingutas seekord kõvasti rohkem, andes endast kõik, kuid juba teisel takistusel rikkusin ma sõidu ära ning ponil samm läks sassi. Kolmanda, neljanda tõkke hüppas ta ilusti, süsteemile läksime üsna enesekindlalt peale, kuid siis jooksis meil mõlemal Flipiga juhe kokku - esimene okser ilusti ületatud, kaks fuleed tehtud ning millegi pärast jäin mina munema ja Flipi tegi sammu alla, koperdas peale takistust ning mina kukkusin elus esimest korda võistlustel alla. :D Tol hetkel olin ikka väga masenduses selle pärast, kuid praegu järele mõeldes saan aru, mida ma valesti tegin ning annan parima, et ennast parandada. Ma hakkan hüpates oma enesekindlust tagasi saama, kuid endiselt viin ise hobused takistustele liiga alla. Ma õpin kogu aeg ning iga hüppega läheb paremini, kuid hirm on ikkagi sees. Flipi suudab alt välja hüpata enamus ajast, tal on rohkem tagumistes jalgades ja seljas jõudu, aga Ronja hüppestiil on lihtsalt teistsugune, ta ei hüppa kõrgusesse vaid laiusesse ning pole ka nii hoolikas oma jalgadega, kui seda on Flipi, mistõttu on temaga palju raskem hüpata.

 Tulemused: 90cm - 12kp; 100/100cm - kukkumine

Foto: Ethel Kuusemäe
Super näide sellest, kuidas Flipi oma rumalat ratsanikku päästab. Pai poni!
See hüpe läks ka üsna metsa, kuna see tundus minu jaoks nii-nii kõrge.
Selle pärast ka nii ilus hüppestiil. 10/10
Autor: Ethel Kuusemäe
Autor: Ethel Kuusemäe

 Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil on veel väga pikk tee minna, kuid algus on tehtud, mul on siht silme ees, mu hobused on ülimalt tublid ja enam pole mujale minna, kui ainult otse edasi!

pühapäev, 21. mai 2017

Üleskutse idiootratsanikele

 ÕPPIGE TEISTEGA ARVESTAMA. Mul on nii kõrini sellest, et absoluutselt igal võistlusel, kus ma käin(ud olen), on paar ratsanikku, kes ei näe kaugemale, kui oma hobuse kõrvade vahele. Kokkuvõttes olen mina see vastik ratsanik, kes teistega kogu aeg soojendusplatsil möliseb. :D Jep, jätan endast super hea mulje, aga ajab ikka küll närvi mustaks, kui ei ole võimalik soojendust teha ilma, et keegi tuleks oma tagant üles loopiva hobusega mulle külje alla, ei arvesta mu hobuse sabas olevat punast linti, tuleb soojendustakistusele ette jne. Eile sain päris kurja kommentaari, kui üks isik mulle neli korda ette keeras ja ma talle mainisin, et võiks siis öelda, kust poolt tuleb, et ma teaksin ka arvestada. :D Oh seda ratsaspordi ilu ja valu.

 Olen üks ülbe ja vastik hobusepiinaja, kes suurte ja tähtsate sportlaste kõrval peaks oma suu kinni hoidma, aga... :) *



 * Hobusepiinaja ei ole. Ülbe ja vastik olen küll. Suu peaksin ka kinni hoidma, aga ma olen ju Krusta, mul on alati midagi öelda. :D (tegelikult olen väga ma vaoshoitud ja rahulik, kuniks mõni idiootratsanik mul kopsu üle maksa ei aja)

laupäev, 13. mai 2017

Mul on nii tublid hobused

 Arhella on nii-nii tubli, täiesti uskumatu minu jaoks, kui koostööaltis ja vastutulelik üks hobune saab olla. Muidugi on ta korralik püaan ka, murdis mul varbaluu ja on mulle korduvalt näkku lajatanud. Ja täna lükkas mind sitahunnikusse pikali. :D


Arhella titena.

 Ta areneb minu arvates meeletu kiirusega ning ma ratsastan teda heal juhul 2x nädalas, tavaliselt 1x, kuna käime rohkem maastikul. Liigub hästi edasi, tuleb tagasi, painutab... basic things. Ei hakka temaga veel uusi asju juurde õppima, ennem peab korraliku põhja talle alla ehitama, veidike kogemusi saama. Galopp on probleemne, neljataktiline, ma ise ei saanud arugi enne kui Hanna mulle seda ütles. :D Sammult ei oska ta veel tõusta ka, traavist tõuseb ilusti. Kõige jaoks on veel loomulikult aega ja ma pigem võtan asja rahulikult, kui et hakkan kiirustama ja rikun hobuse ära (Hanna, sa pead siin rohkem käima!).

 Ronja on olnud äärmiselt meeldiv sõita viimasel ajal, kuigi kaks viimast trenni on olnud totaalselt katastroofid. Eelmisel nädalavahetusel oli ta väga-väga närviline ja lohakas, hüppetrennist ei tulnud midagi välja. Üleeile oli ta ka väga ebameeldiv sõita, närvitses ja oli igatepidi kange. Eile sõitsin libisevaga, hobune oli äärmiselt tubli. Tegeleme hetkel koondamise-pikendamise õppimisega ning küljendamisega. See juba tuleb natukene välja isegi. :) Sääre eest astub ära nagu proff, pole midagi halba öelda. Tegime mingeid latiharjutusi ka, et teda maha rahustada ja kuna ma ilmselt ei hüppa enne võistlusi enam, siis oleks hea, kui hobune on rahulik. Olen pool aastat vaeva näinud selle nimel, et ta lõpuks maha rahuneks enne takistusi, eelmine hüppetrenn rebis ta aga lihtsalt käest ära ja eile andis see samamoodi tunda. Ronja puhul hästi toimiv kavaletiharjutus: 3 traavilatti, 1 fulee, rist, 1 fulee, 3 traavilatti. Ehk siis peale hüpet peab ta kohe jääma traavile, paar korda küll pani pange, aga muidu oli super tubli ja kontrollitav. Jess, mu hobune rahunes maha! (tegelikult ma kahtlustan, et ta sõi Flipi kõrvalt kaera...)

 Flipiga nii hästi jällegist ei lähe, ta on eest jõhkralt kange ja tugev ning pole erilist motivatsiooni temaga sõita. Hüppab ta selle poolest nagu sporthobune, poni on täiega paugutama hakanud... alla meetri takistusi ei ole mõtet ette panna. :D

21. mail lähme ponidega Kohilasse. Võite kaasa elama tulla. :)

Mu istak on nii rõve... näen kurja vaeva, et seda jälle korda saada.

Ah, me niisama siin 120cm hüppamas.

Aasta aega mitte hüppamist teeb istakuga oma töö. Shame on me!

Kristin ütles, et ta näeb välja nagu ülesöönud taks. :D
Hanna ja mu püss (ülekaaluline) poni. :D