pühapäev, 21. jaanuar 2018

Back to basics

 Olen otsustanud aja maha võtta ning hakata uuesti tegelema põhitõdedega, sest sain aru, et närvilise ning kontrollimatu hobusega ei saavuta ma mitte midagi ning temaga ratsutamine on täiesti mõttetu. Seega tegelen praegu maatööga ning mida rohkem ma loen, seda rohkem ma mõtlen, miks ma selle peale varem ei tulnud? See on täiesti geniaalne. :D Muidugi ma olen maatööd teinud, aga väga algelisel tasemel. Täna vaatasin YouTube'ist videoid, kuidas topeltkordet kasutades hobusega paindevahetusi, küljendusi jms painutusi nõudvaid harjutusi tehti ja mul jäi suu lahti. Fakt on see, et maast on hobusele palju kergem uusi asju õpetada (ma millegi pärast arvasin vastupidist) ning maast tööd tehes saan ma keskenduda ainult hobusele ja ei mõtle sellele, kuidas oma selga sirgena hoida ja kus mu jalg olema peab. Lisaks näen ma kõrvalt oma hobuse arengut, sest seljas saan ma tugineda ainult tunnetusele.




 Siinkohal oleks paslik seletada lahti treeningpüramiid. Kõige alus on rütm - hobune peab oma energia suunama edasi liikumisele ning suutma säilitada ühtlast rütmi ja tempot, ilma kiirustamata. Järgmine tase on lõdvestus - elastsus ja nõtkus. Siis tuleb kontakt - suulise ja -märguannete aksepteerimine ning nendele reageerimine. Edasi tuleb impulss - hobune suunab veel rohkem oma energiat liikumisele ning tagajalgadega edasi tõukamisele, enda kandmisele. Järgneb sirgsus, parem tasakaal. Viimane ning kõige kõrgem tase on koondatus - see nõuab hobuselt kõike seda, mis jääb tipust allapoole ehk hobune peab olema suuteline ennast kandma, olema eest kerge, tagajalgadega töötama. Püramiidi alumisest otsast liigutakse samm haaval üles. Ühtegi taset ei ole võimalik saavutada, kui eelnev tase on puudulik ehk hobust ei ole võimalik lõdvestada, kui puudub kindel rütm ning koondada, kui puuduvad rütm, lõdvestus, kontakt, impulss, sirgsus.

 Fakt on see, et kui hobune on enamus ajast treeningust väljas ning treeningul ei nõuta temalt muud, kui edasi liikumist (maastikutrennid, hillwork), siis ei saa rääkida koondamisest. Tänu vastikutele, külmadele ja vihmastele ilmadele on trennidesse tekkinud augud, mille tõttu on mõlemad hobused vormist täiesti väljas ning kaotanud märkimisväärse osa oma lihasmassist ning asendanud selle rasvaga. Praegu on minu eesmärk esmalt ponidelt ülekaal maha saada ning keskenduda sellele, et nad suunaksid oma energia tagumistesse jalgadesse. Ma pean olema ise 100% pühendunud ning ennast muust maailmast välja lülitama. Oma energiaga juhin ja suunan mina hobust. Kui mul on paha tuju, ärevus vms, siis see kõik kajastub ka hobuses, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

 Võtsin ajutiselt kasutusele sellise toreda kordetamise abivahendi nagu lunging rope. Enamus abivahendeid hõlmab ainult hobuse esiosa - niisamuti ka see, kuid näiteks erinevalt külgratsmetest suunab see hobust ette-alla lõdvestama, impulssi ja taguotsa aktiivsust saan korrigeerida piitsa ja häälega. Tellisin lisaks ühe teise kordesüsteemi, mis aitab kaasata hobuse tagumisi jalgu ning julgustab teda tagant aktiivsem olema. Tahtsin küll pessoad tellida, kuid mu rahakotirauad on mõneks ajaks hobustele suletud, sest ma pean ise ka millestki elama (praegu on mul kuu lõpuni elamiseks näiteks 12 eurot). :D Igal juhul ma loodan, et see abivahend täidab oma eesmärki paremini, kui lunging rope. Viimase puhul on veel üheks miinuseks see, et see tolkneb hobuse jalge vahel ning ma olen väga paranoiline, et ta võib sinna koperdada. Samas suurel enamusel piltidest, kus see abivahend kasutusel on, on see hobusele lühemalt peale pandud, kuid ma ei taha sundida vaid julgustada teda ette-alla lõdvestama. Samuti avaldab see suulisele minu meelest liiga suurt mõju, mistõttu ei tahaks ma seda väga kasutada.

 Niisiis hetkel oleme ponidega tagasi alguses, kuid põhirõhk maatöö osas on Ronjal. Flipi peab lisaks maatööle hakkama uuesti võhma treenima, et ta üldse midagi teha jaksaks, seega intervalltreeningud, siit ma tulen!

 Ahjaa... Ruudi vana suller suutis ennast täiesti ebareaalsest kohast ära lõhkuda (kubeme ja kintsu vaheline "korts"). Well done horse, well done. Tänaseks on haav juba kokku tõmmanud, aga eile oli see pilt ikka väga inetu ja nüüd poja lonkab. :( Esimest korda 7 aasta jooksul!




Kui Ronja minu juurde tuli, oli ta sama paks ja me kõik arvasime, et ta on tiine. :D


laupäev, 13. jaanuar 2018

Käisin Viljandis

 Ma olen viimasel ajal nii palju mõelnud selle peale, kui hea on olla üksi - lihtsalt mina ja mu hobused. Eesti hobumaailm on piltlikult öeldes konnatiik, mille eesotsas on paar inimest, keda idoliseeritakse ja kõik, kes neid ei järgi, teevad valesti ja on pahad-pahad. Mu blogi lugejate arv on viimasel ajal meeletult kasvanud (päevas ca 100-200 vaatamist!), mis on muidugi väga tore, aga sellega kaasneb ka negatiivne tähelepanu ehk see, millest ma just rääkisin - kui teed teistmoodi, siis oled paha, mõttetu ja loll. :) Lihtsam oleks blogi ja Instagram privaatseks teha, et Härrad ja Prouad Mina-Olen-Kõige-Targem ei saaks oma väärtuslikku aega minusuguse peale raisata, aga ometigi ei saa ma eemale hoida sellisest väärtuslikust meelelahutusest, mida mulle igapäevaselt pakutakse. :D Tegelikult teeb natuke kurvaks, et hobumaailm on jagunenud mitmesse leeri ning kõik on omavahel sõjas, taovad rusikat vastu rinda ja väidavad, et NENDEL on õigus. Eks ma ise ka krigistan hambaid, kui keegi sõidab oma hobust igas trennis libisevaga kringliks ja räägib kõigile, kui kallis ja hea hobune tal on, nii et ei ole minagi süüst puhas. Aga reaalsus on see, et hobuste käsitluses ei eksisteeri absoluutset tõde ning mina otsin oma tõde natukene igalt poolt. Viimasel ajal küll kaldun rohkem naturaalse hobukäsitluse poole ning olen väga palju järele mõelnud, mida ma siis tegelikult teha tahan ja... ma ikka veel ei tea, aga ma õpin, arenen, kuulan ja vaatlen ning loodetavasti leian peagi enda jaoks õige asja. :)



 Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et mul õnnestus jälle ühel ülihuvitaval ja harival koolitusel käia. Kahtlesin hommikul pikalt, kas ma ikka lähen, sest ma söön päevas kolmekordseid lubatud valuvaigistite koguseid sisse ja olemine oli väga kehv - lõpuks ikkagi otsustasin minna ja ei kahetse absoluutselt. Paistes hamstri näoga oli muidugi väheke awkward seal üksinda istuda. :D Seekord sattusin Viljandi Grand Hotelli, kuhu tuli rääkima veterinaar Tiit Siiboja. Rääkisime üldiselt hobuse tervisest, pidamisviisidest, söötmisest. Et teadmised paremini meelde jääksid, sai palju ka üles kirjutatud ning siin on minu kokkuvõte koolitusest:

 Kabjad. Nagu ma peale eelmist koolitust kirjutasin - pole kapju, pole hobust. Hobust peab värkima iga 4-6 nädala tagant. Ma ise teen seda umbes 5-7 nädala tagant, vastavalt vajadusele, sest mu hobused liiguvad palju erinevatel pinnastel, aga ma ei lähtu reeglist vaid teen siis, kui vaja. Üks põhjustest, miks ma otsustasin ise kapju hakata värkima oli see, et seppade kvaliteet Eestis on üsna kehv ning kuna kliente on palju ja seppasid vähe, siis ei jõua nad õigel ajal tulla. Kui Ruudil veel rauad olid paar aastat tagasi, siis käis Traagel üle 8 nädala ning kõikidel hobustel olid selleks ajaks kabjad nagu labidad. Pealegi kulub igale hobuseomanikule ära oskus vajadusel kapju värkida ning raudu ära võtta. Paljud hobuseomanikud toovad 4-6 nädala reegli peale näiteks metsikud hobused, kelle kapju mitte keegi ei värgi - ütleme nii, et inimesed on hobuste elukeskkonda niivõrd palju muutnud, et hobused lihtsalt ei liigu päevas nii pikki vahemaid nagu seda tegid metsikud hobused vabas looduses. Isegi väga-väga suurte karjamaade omamine ei ole sama. Ka paddock paradise'id ei päästa tänapäeval hobuseomanikku elementaarsest kabjahooldusest.

 Stabiilsus. Hobused armastavad rutiini ning vajavad stabiilset koormust, iga päev. Ta on kohastunud liikuma ning boksis päevad läbi seismine ja päevas tund aega maneežis ringi ratast sõitmine ei rahulda hobuse elementaarset liikumisvajadust. Hobuse treeningkoormust ei tohi järsult tõsta ega vähendada - seda tuleb teha järk-järgult, mõnikümmend minutit nädalas rohkem/vähem. Järsu koormuse vähendamise all pidas Tiit silmas seda, et näiteks päev peale võistlust ei ole mõistlik hobust puhkama jätta, kuigi see või tunduda hobusele meeldivana. Oluline on, et hobune saaks iga päev piisavalt liikuda ning sellele rõhutakse väga palju ka tippsportlaste tallides - hobused käivad väga palju jalutamas, kas käekõrval või karussellis. Peale võistluseid, hüppetrenni vms suurema koormusega treeningut on oluline, et hobune saaks järgmisel päeval kindlasti kerget koormust, et vähendada piimhappe sisaldust lihastes, mis põhjustavad valu. Kui juhtub, et hobune näiteks vigastab mõnda kõõlust ning peab jääma boksirežiimile, siis mitte ainult ei või vaid peabki kohe igasuguse liikumise piirama.

 Hambad. Hambaid on soovitatav kontrollida kord aastas, eakatel ja noortel hobustel koguni kaks korda. Üldiselt on hobused hambaprobleemidele väga tundlikud ning väljendavad seda kas söögist keeldumisega, suulisele vastu hakates vm viisil. Hobune peenestab süües toidu kohe suus ära - ees asuvate lõikehammastega haarab ta rohtu, purihammastega peenestab selle. Lõike- ja purihammaste vahel on tühimik, kuhu lõikuvad umbes 5. eluaastaks kihvad ehk hundihambad - need soovitatakse igal juhul enne suuliste kasutusele võtmist eemaldada, sest segavad nende kasutamist. Tühimik ei asetse suus aga selle pärast, et hobusele saaks suuliseid suhu panna (ka põtradel on selline hambumus, aga põdraga ju ei ratsutata :)), vaid selle pärast, et hobune sööb (Tiitu tsiteerides) "nagu veskikivi", ehk mitte suu lahti ja kinni (üles-alla nagu inimene) vaid justkui saagides (paremale-vasakule). Alalõug on neil kitsam, kui ülalõug, et oleks võimalik toitu suus korralikult peenestada - see on koresööda normaalse seedimise eeldus.



 Seedimine. Magu on kohastunud seedima tihti ja väikeseid koguseid. See hakkab automaatselt tühjenema siis, kui 2/3 sellest on täitunud, sealjuures ei loe, kas toit on seeditud või mitte. Suurem osa toitainete imendumisest toimub peensooles. Toit ei tohi seda läbida liiga kiiresti (põhjustatud liigsest õli söötmisest), sest kui tärklis ei jõua peensooles ära imenduda, siis muutub soolekeskkond jämesooles tärklise seedimiseks ebasoodsaks (oht laminiidile). Peensooles imendub kõik, mis sinna sattunud on - nt on veisel neljaosaline magu, ta seedib toitu mitu korda ning ebavajalik tõrjutakse organismist välja. Hobuse puhul see kahjuks nii ei ole. Hobusel on ainult ühesuunaline seedesüsteem, st. ta ei saa oksendada. Söögitoru ja magu ühendab väike klapp, mis sulgub, kui toit on jõudnud makku - see takistab toidul söögitorru tagasi sattumast.


 Söödaratsioon peab vastama hobuse kõhule, suurusele, eripäradele, kasutusotstarbele. Sobiva sööda leidmine võib olla tõeline peavalu. Söödaratsiooni muutused (juurde söötmine) peavad toimuma järk-järgult mitte kiiresti - nt uue sööda peale üle minnes peab sujuvalt vähendama vana graanuli osakaalu ning segama nendele juurde uut graanulit. Söödakogust võib aga järsult vähendada - see peab vastama koormusele. Tulles tagasi kõõluse vigastamise näite juurde, siis ei tohi boksis seisvale hobusele sisse sööta sama palju energiat, kui ta treeningperioodil sai. Suur osa terviseprobleemidest on põhjustatud hobuse valest söötmisest ja liigsest valgust (laminiit, prei). Kui hobusel esineb mingi terviseprobleem, siis tuleks esimesena pöörata tähelepanu söödale. Tiit tõi näite, et ühel hobusel oli prei - Tiit käskis vähem jõusööta anda, aga omanik tahtis saada preisalvi ning söödakogust ei vähendanud, mistõttu tekkis prei peagi peale paranemist uuesti, sest omanik küll vähendas ravi ajal sööda kogust, kuid hiljem jätkas liiga suure koguse söötmisega. Hobuse terviga ei tasu riskida ning kui mingi sööt ei sobi, siis ei sobi. Siinkohal oleks paslik mõelda, kas hobune üldse vajab jõusööta.

 Sööta ja firmat peab valida hobuse, mitte pakendi või selle järgi, kas firmal on oma logoga valtrap. Enamasti on kõikide firmade söödad üsna hea kvaliteediga, erinevus seisneb peamiselt pakendis ja retseptis. Halva kvaliteediga söödad lihtsalt ei püsiks konkurentsis, eriti Eestis, kus on ilmselgelt liiga palju erinevaid söödamüüjaid, kes kõik üritavad endale meeleheitlikult kliente saada ennast igal pool kõige paremana reklaamides. Graanulsöötade müüjad on koostanud erineva põhikoostisega söödad (täissöödad), mis täidavad kõik hobsue üldiselt vajadused, kui anda sööta vastavalt söötmiskogusele (nt 0,5kg 100kg kehakaalu kohta), siis on vaja hobusel ainult vett ja korralikku koresööta. Tihti valivad hobuseomanikud sööta välimuse, populaarsuse ja nime järgi katse-eksitusmeetodil vastavalt hobuse otstarbele (imetav mära, lisaenergia, rahustav sööt vms). Mõistlik oleks aga teha vereproov ning vastavalt tulemustele valida sobiv täissööt. Lisandid ja põhisööt ei pea olema samast firmast, see ei mängi rolli (minu hobused saavad Subli baassööta ja vahepeal Cavalori mashi). Hobuse söötmise puhul on soovitatav esmalt anda ette koresööt ning seejärel vajaduse korral jõusööt, sest see vähendab võimalust, et hobune hakkab nälja leevendamiseks graanulit sisse ahmima ning ei lõhusta seda korralikult suus ära.

 Koresööt. Peamiselt söödetakse hobustele heina, mille niiskus peab olema alla 20%. Selle toiteväärtus langeb oluliselt, kui hein saab kuivatamise ajal vihma. Samuti tuleb seda korralikult säilitada, soovitatavalt sisetingimustes mitte lageda taeva all. Kui koorida rulli ümbert 5-10cm kehva heina ära, siis see ei muuda rulli sees olevat heina paremaks vaid see on samamoodi rikutud nagu rulli välimine osa. Heinarullid peavad olema tihedalt kokku pandud. Silo söötes on samuti väga oluline hea kvaliteet, niiskustase 40-45%. Hobusele sobib sööta ainult kiletatud silo. Rull peab saama söödud 2-3 päeva jooksul, mistõttu on silo anda mõistlik siis, kui on piisavalt sööjaid, sest kauem rulli lahti pakituna hoides hakkab silo riknema. Erinevalt heinast ei pruugi silo puhul kvaliteedist aru saada, sest see võib välja ja lõhnata hästi, kuid reaalsuses on toksiinide sisaldus liiga kõrge. Igast silopartiist tuleks teha proovid, sest toksiinitase tõuseb aeglaselt ning alguses ei pruugi analüüsid neid üldse näidata.

 Jõusööt. Hobusele on kõige sobilikum teravili kaer. Osaliselt söödetakse ka otra, kuid see on raskemini seeditav ning esineb võimalus söödalööbe tekkimiseks liigsest valgusisaldusest. Tihti on graanulites sees kõikvõimalikud erinevad teraviljad (nt mais), kuid need on ära töödeldud, kestad eemaldatud ning hobuse seedimisele sobilikud - näiteks ei tasuks puhast maisi või nisu hobusele terana anda. 


 Mineraalid. Söötmise puhul peab säilima optimaalne kesktee. Hobust ei tohi üle sööta, liiga palju/vähe mineraale/vitamiine võivad tekitada probleeme, sest need on kõik omavahel seotud. Väidetavalt tulevad ebavajalikud mineraalid hobuse tagumisest otsast lihtsalt välja, aga ma ei oska öelda, kui tõsi see on. :D Sai üle räägitud ka kaltsiumi-fosfori suhtest, mis on oluline luude, hammaste, kudede, lihaste, vere hüübimisega jne (kirjutasin sellest eelmises postituses põhjalikumalt). Paljud annavad hobustele veiste mineraali, mis iseenesest ei ole halb, aga tuleks valida madala toodanguga veiste mineraal, kus on kaltsiumi-fosfori suhe 1:2 (suure toodanguga on seisukord 1:4). Kui ühte mineraali on liiga palju, siis häirub teise mineraali ainevahetus. Taaskord toodi esile, kui vajalik on D-vitamiini, magneesiumi ja B-vitamiini tase. Viimased kaks on eriti olulised närvilistele hobustele, kes kulutavad stressiolukordades B-vitamiini liiga palju ning võistlussooritus võib selle tõttu olla kehvem. Sellisel juhul võiks vahetult enne võistlust manustada hobusele lisa B-vitamiini. Magneesium mõjub hästi liigestele, kuid muudab ka hobuse rahulikumaks. Isiklikult Tiiduga konsulteerides uurisin, kas hobusele võib anda ka inimesele mõeldud magneesiumit (laastudena) - teoorias võib, kuid siis peab väga täpselt järgima koguseid ning mõistlikum oleks närvilisele hobusele osta rahustav sööt, kus on magneesiumi ja B-vitamiini sisaldus kõrgem ning siis ei ole magneesiumi koguse mõõtmisega jändamist, vaid kõik vajaliku saab juba ühest söödast kätte.

 Kõhuvalu näitab hobune välja imelikus asendis seistes, maha istudes, lamades, püherdades, mokka üles ajades (naeratades). Sellele tuleks pöörata kiires korras tähelepanu, sest enamasti on kõhuvalu põhjuseks koolikud, mis on suurim hobuste suremuse põhjus.

 Vigastused. Hallidel hobustel esineb nahahaiguseid sagedasemalt, kui teistes värvides hobustel. Seda põhjusel, et nahahaigused üldjuhul tekivad pigmendita kohtadel (nt prei valgetel sokkidel), aga osadel hallidel hobustel puuduvad sellised kohad ning prei võib levida üle keha. Sagedaselt esinevad mitte-nakkuvad haigused on nt: koolikud, traumad (hobused on väga andekad ennast vigastama). Traumade ennetamiseks tuleks elimineerida kõik asjad, millega hobune ennast vigastada võiks. Tallis peaks kriitiselt suhtuma boksitrellidesse, et need oleks piisavalt kitsad, et hobusel ei õnnestuks mingi valemiga sinna vahele kinni jääda. Põrutuste korral on üldreegliks see, et neid tuleb pikemalt jahutada, kui inimestel (3-5 päeva), alles seejärel tasub hakata mõtlema soojendavate kaitsmete vms peale. Haavade puhul on oluline verejooksu sulgemine, vajadusel rõhksideme paigaldamise oskus. Kindlasti on oluline kiirelt hinnata, kas haava on vaja õmmelda - väiksemagi kahtluse korral tuleb koheselt pöörduda veterinaari poole, sest haavad on õmmeldavad ainult värskena ning juba kahe tunni möödudes võib õmblemine muutuda äärmiselt keeruliseks, kui mitte võimatuks. Kindlasti ei tohi enne veterinaariga konsulteerimist peale lasta kuivatavat spreid, sest peale seda ei hakka haav enam kokku ning õmblemine ei ole lihtsalt võimalik. Kuna transport on üks ohtlik tegevus, siis on soovitatav paigutada treilerisse kaamera - nii on võimalus likvideerida oht enne, kui sellest tekib suurem probleem ning võibolla päästa hobune (suurematest) vigastustest). Ussirohtu on soovitatav manustada 2x aastas (eelnevalt teha roojaproov). Nakkushaiguste vastu vaktsineeritakse hobuseid, et vältida epideemiaid. Nakkushaigustega kaasneb kehatemperatuuritõus, mistõttu tasub enne veterinaarile helistamist hobust kraadida. Võistlustel on kohustuslik teha gripivaktsiin, kuid soovituslik on teha ka teetanuse vastu, sest selle tekitaja ei hävine hobuse soolestikus ning üldjuhul lõppeb teetanus surmaga. Kui hobusel õnnestubki eluga pääseda, siis jäävad üldjuhul tüsistused, mis segavad hobuse igapäeva elu. Herpese vastu võib vaktsineerida, kuid sellel ei ole erilist mõtet, sest nakkuslik on närvivorm ning seda ei ole võimalik ära hoida - herpese närvivorm on ka surmapõhjus. Marutaudivaktsiin ei ole enam kohustuslik, sest seda ei ole aastakümnete jooksul enam kordagi esinenud ning Eestis ei ole marutaud enam eriti levinud. Kohati vaktsineeritakse marutaudi vastu hobuseid piiriäärsetel aladel, sest kardetakse haigestunud metsloomadega kokkupuudet. Hobuste marutaudi ei ole võimalik ära tunda, see kulgeb ebatüüpiliselt ning seee selgub alles lahkamisel. Üsna levinud on puukborrellioos, mis põhjustab hobustest loidust, lonkamist, kurvameeldust jms - kahtluse korral on võimalik koha peal teha kiirtest, mis võtab aega ca 10 minutit. Haigestumise puhul saavad hobused 30-päevase antibiootikumikuuri ning üldjuhul allutakse sellele hästi ning haigust on võimalik ravida.

 Hingamisteede haigused ja allergiad. Emfüseemi puhul on parim variant vabapidamine või väliboksis elamine. Aina enam leidub noori 3-4 aastaseid hobuseid, kellel on emfüseem, mis on ilmselt põhjustatud keskkonna saastest ning tihti ka tallide kehvast ventilatsioonisüsteemist. Juba väljakujunenud emfüseem võib sõltuda ilmast - madalrõhkkonna ajal hingavad hobused halvemini, kõrgrõhkkonna ajal paremini. Hobusele sobib paremini külm ja kuiv kui soe ja niiske õhk. Emfüseemikutele tuleb kasuks köhasiirupite manustamine ja liikumine, et hobusel oleks kergem röga välja köhida. Samuti tuleks hobust sööta pea all, sest ainult sellisel juhul saavad nad ärrituse korral köhida. 

 Karvkate on tihti esimene näitaja, et hobusel on midagi viga - sellisel puhul muutub karv tuhmiks, rasuseks ja koledaks. Kui hobusel karv läigib ning karvavahetus on norrmaalne (hobune ei ole suvel nagu mammut), siis on üldjuhul ka kõik korras. :) Karvahooldusega aga ei tasuks liialdada, sest see rikub naha loomulikku ainevahetust ja rasuehitust ning pikas perspektiivis ei too midagi head. 

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Söötmisest

 Keskmine 450kg kaaluv hobune, kes on kerges töös, vajab umbes 20 000 kalorit päevas. Samas kaalus imetav mära vajab 40 000 kalorit päevas.

 Hobuse söötmise alus on kvaliteetne koresööt, milles peab olema kuivainet 75-80% ning 15-45% kiudaineid. Peamiselt kasutatakse koresöödana heina või silo. Heina toiteväärtus sõltub rohu botaanilisest koostisest ja taimede niitmisaegsest arenemisjärgust, mullastikust, väetamisest, koristusaegsest ilmast, kuivatus-, koristus- ja säilitamisviisist ning säilitamise kestvusest. Heinateol on kvaliteedi ja hea säilivuse saavutamise üks võtmetegureid vaalus oleva heina niiskusesisaldus pressimise ajal - liiga kuiv hein pudeneb ja kaotab sedasi taime kõige toitainerikkamad osad, seevastu niiske hein hakkab rullis kuumenema, hallitama, tolmama ning kaotab samuti suure osa oma toiteväärtusest. Silo kvaliteedi näitajaks on selle happelisus. Vabu happeid on silos 2,5-3,5%, millest peamise osa 50-75% peaks moodustama piimhape, äädikhappe sisaldus ei tohi tõusta üle poole piimhappe sisaldusest ja võihapet ei tohi üldse silos olla - see osutab sellele, et silomassis on toimunud ebaõige käärimine. Heal silol on meeldiv hapukas lõhn ja rohusilol rohekas värvus, säilinud peab olema ka taimede struktuur. Hea hein on rohekat värvi ja vähetolmav. Carl Hester soovitab ka hea kvaliteediga heina leotada või kasta. Emfüseemikutele ja kopsuhaigetele hobustele soovitatakse vabapidamist ning silo söötmist.

 Nagu öeldud, söötmise alus on on kvaliteetne koresööt. Minimaalne päevane heinakogus koolikute vältimiseks on 1% hobuse kehamassist (4,5kg 450kg kaaluva hobuse jaoks). Normaalne päevane tarbimine peaks olema 1,5% kehamassist (6,8kg 450kg kaaluva hobuse kohta). Hobune, kes on pidevas treeningus vajab heina minimaalselt 2% oma kehamassist (u 9kg heina päevas 450kg kehamassi kohta).

 Hobused vajavad päevas umbes 700 grammi proteiini, millest suurema osa saavad nad päevasest kvaliteetsest heina kogusest, seega peaks hobustele proteiini söötes ettevaatlik olema. Lüsiin on asendamatu aminohape, mida organism peab saama toiduga - hobused vajavad seda umbes 30 grammi päevas koos A ja E vitamiinidega. Neid toitaineid heinas eriti ei leidu, sest vitamiin A sisaldus väheneb heina hoiustades ning vitamiin E sisaldus heinas erineb oluliselt. Vitamiin D-d hangib hobune endale päikesepaiste ja päikese käes kuivatatud heinast. Vastupidi on B kompleksi vitamiinidega, mida sünteesitakse hobuse seedetraktis, mistõttu ei ole seda üldiselt dieeti eraldi vaja lisada. Treeningkoormust saavad hobused võivad vajada 30-60 grammi soola päevas, mistõttu on oluline sööta oma hobusele kvaliteetset täis- või lisasööta.

 Kaera söötmine ei pruugi olla parim idee, sest see sisaldab vähe vitamiine ja muid toitaineid. Näiteks oleks vaja 19 kg kaera, et täita keskmise hobuse päevane E vitamiini vajadus ja 4,5kg, et täita päevane lüsiini vajadus. Kaeras on ka vastupidine kaltsiumi-fosfori suhe - hobused vajavad kaltsiumit ja fosforit suhtes 2:1 (kaks korda sama palju kaltsiumit kui fosforit), kuid kaeras on nende suhe 1:5 (viis korda sama palju fosforit kui kaltsiumit). Probleem on selles, et iga grammi fosfori kohta peab hobuse keha kasutama grammi kaltsiumit või fosfor ei imendu. Kui vajalik kaltsiumi kogus hobuse dieedis puudub, hakkab organism seda igast võimalikust kohast võtma - näiteks luudest.

 Suhkrupeet on kõrge suhkrusisaldusega, mistõttu arvatakse, et ka suhkrupeedigraanulid on väga kõrge süsivesikute sisaldusega. Tegelikult on suhkrupeedigraanulid suhkrupeedi kõrvalprodukt, mis on madala suhkrusisaldusega, aga kõrged energia ja kiudainete sisalduse poolest. Muude toitainete hulgas sisaldavad suhkrupeedigraanulid 10% proteiini, 0,8% kaltsiumit ja 0,5% fosforit, kuid selles puudub vitamiin A. Graanulid on kergesti seeditavad, kuid kindlasti peab neid eelnevalt leotama, et hobustel ei tekiks lämbumisohtu. Vanade hobuste puhul, kellel on väga halb hambumus, asendatakse hein leotatud suhkrupeedigraanulitega. Mõnikord asendatakse hein sellega täielikult, kuid vitamiinide ja mineraalide sisaldus graanulites on heinast väga erinev, mistõttu võivad tekkida märkimisväärsed puudujäägid hobuse dieedis - seega ei ole see kõige arukam asi, mida teha.

 Hobused vajavad ka hea kvaliteediga rasvu - näiteks omega rasvhapped. See muudab nende karvkatte säravaks, aitab ennetada lihasvalusid tugevama treeningu järgselt, annab lisaenergiat ning toetab kaalutõusu, kui teraviljarikkast söödast väheks jääb.

 Meie kohalik tõug, eesti hobune, on väga hea söödakasutusega, sest läbi aastatuhandete on ta pidanud hakkama saama Eestimaa muutuvate ja külmade ilmadega. Olen täheldanud, et minu hobused, kes elavad aastaringselt väljas hakkavad endale talveks rasvakihti koguma - seda juba augustis lõpus. Heina hakkavad nad lisaks saama umbes septembris, millal väheneb ka nende treeningkoormus, mistõttu on nad üksjagu ülekaalulised. Isegi, kui nad saavad väga vähe täissööta ja on "dieetkoplis", kus neil praktiliselt midagi süüa ei ole, suudavad nad ennast suve lõpuks ümmarguseks süüa. Hobuseid kodustama hakates muutsid inimesed elamistingimusi, millega loomad harjunud olid, täielikult - kaasa arvatud hakati neid hoidma karjamaadel, mis olid tunduvalt toitainerikkamad, kui nad harjunud olid.

 Eestlaste ülekaalu põhjustab olulisel määral ülesöötmine, mistõttu peab nende dieeti rangelt jälgima. Neil on ka suurenenud laminiidioht, mida põhjustab värske karjamaarohu või jõusööda liigsöömisest tingitud tärklise ülekoormus. Eriti tekitades ja vähe liikumist saades ei vaja hobused enam nii palju energiat, et sooja hoida, mistõttu on üleliigsed kilod kerged tekkima. Ülekaal ei ähvarda ainult eesti hobuseid vaid kõiki väheseid kohalikke tõuge üle maailma, kes on loomupäraselt kohastunud iseseisvalt looduses hakkama saama - näiteks shetlandi ponid (Inglismaa), Appaloosa hobused (USA), Irish Cob (Iirimaa).

 Eestlased on kohandunud omale suvel rasvakihti koguma, et talvel, mil on toit vähekättesaadav, selle peale toetuda. Külmade ilmade (miinuskraadide) puhul tõuseb hobuse energiavajadus 25-30%, kuid selle asemel, et tema söödaratsiooni tõsta ning kohe tekke selga panema tormata võib lasta loodusel natuke hobuse rasvapõletusele kaasa aidata. Enamus terved hobused ja ponid ei vaja talvel tekke, kui nad on võimelised endale korraliku talvekarva selga kasvatama (ja kui nad ei ole klipitud), seega saavad eesti hobused väga hästi Eesti kliimas hakkama ilma tekita. Olen enda hobuste peal täheldanud, et nad eelistavad jahedat ilma ja nullilähedast temperatuuri. Nemad muidugi istuvad kogu aeg ninapidi heinarullis, mistõttu on nad eriti paksukesed, aga kuna mul ei ole võimalik neile portsjonite kaupa heina ette panna siis tuleb sellega leppida ning kevadel hobused jälle vormi ajada ning suvel "dieetkoplis" hoida. Loodetavasti leian sellele kevadel, mil hakkame uut varjualust ehitama, parema lahenduse, sest ülekaal mõjub halvasti ka liigestele.

 Lähtuvalt eelpool räägitust jääb üldiselt 140+ cm turjakõrgusega eesti hobuse kaal ca 350kg juurde.



reede, 5. jaanuar 2018

Sadulatest, valtrappidest ja pehmendustest




Valtrapid ei ole lihtsalt tükk riiet sadula ja hobuse vahel vaid need täidavad ka olulist biomehhaanilist ülesannet - need pakuvad hobusele mugavust, mis omakorda laseb neil paremini töötada. Seda küll ainult siis, kui valitud on õige valtrap ning korralikult sobitatud sadul.

 Kuigi tänapäeval on võimalik igale hobusele ideaalselt istuv sadul leida või vajadusel spetsiaalselt hobuse järgi valmistada lasta, on valtrappe sellegi poolest vaja. Katja Geser-von Peiner, uurija hobustele suunatud spordimeditsiini osakonnas Zurichi ülikoolis väidab, et isegi kõige paremini sobitatud sadulad ei ole mõeldud kasutamiseks otse hobuse peal. Hoolimata ratsaspordialast kaitseb valtrap sadula nahka, isegi, kui sadul sobib hobusele perfektselt. Higistamine rikub nahka ning see võib sadula all muutuda krobeliseks ja murduda.

 Lisaks sellele aitavad valtrapid, pehmendused kaasa ratsaniku ja sadula poolt tekitatud surve ühtlasele jaotamisele - need võivad töötada amortisaatoritena (pehmendavad põrutust), ütleb Christian Peham, Austria Veterinaarmeditsiini Ülikooli professor. Mõned võivad isegi aidata hobusel "sadulasse kasvada", lisab Anja Kotschwar, uuriv teadlane ja Pehami kolleeg. Hobuste selg muudab kasvades kuju, tekivad lihased ning kõikide ratsanike jaoks ei ole võimalik pidevalt uut, sobivat sadulat osta. Hobuse jaoks pisut laiematel sadulatel on n.ö "kasvuruumi", mis täidetakse valtrap(p)i(de) ja/või sadulapehmendusega. Ta rõhutab, et tegemist on siiski ajutise lahendusega, mida kasutatakse tihti noorte hobuste puhul, kelle selg on alles arenemisjärgus.

 Korrektselt sobitatud inglise sadul ei pruugi üldse pehmendust vajada. Peham kinnitab, et 100% hobuse jaoks sobiv sadul töötab amortisaatorina ja tagab optimaalse surve jaotumise seljale võrdselt. Ta soovitab siiski kasutada õhukest puuvillast valtrappi, et hoida sadulat higist puhtana ja kahjustamata.

 Hobustele spetsialiseerunud teadlased uurivad valtrappe ja sadulapehmendusi, peamine eesmärk on teada saada, kuidas täpselt raskus hobuse seljale mõjub ja seal jaotub. Tänapäeva moodne tehnoloogia on sadula-aluse jõu (surve) mõõtmise muutnud üsna lihtasks - uurijad kasutavad üliõhukest rõhumadratsit, millel on sadu tundlikke sensoreid, mis ühenduvad Bluetoothi kaudu arvutiga, tänu millele saavad arvutid jõudu reaalajas arvutada. Tulemus on lihtsalt mõistetav värviline videopilt, mis näitab kuidas surve muutub erinevates allüürides ja isegi sammu/fulee pikkusega.


Need pildid näitavad surve jaotust täisistakus traavis sõites ilma sadulapehmenduseta (vasakul)
vs sõites lambanahast sadulapehmendusega (paremal).


 Maksimaalne üldine jõud tähistab suurima surve mõõtmist, mis hobuse seljale rakendatakse. Teadlased on võimelised selle jagama erinevateks osadeks - eesmine kolmandik (turjaosa), keskmine kolmandik (keskosa), tagumine kolmandik (tagaosa). Pikisuunalise kolmandiku mõõtmistulemused aitavad teadlastel hinnata sadulapehmendust, sest nad teavad, et hobused on paremini võimelised jõudu rakendama eesmises kolmandikus, kui keskmises ja tagumises.

 Osad teadlased jälgivad pehmenduse all ka soojusjaotust. Maksimaalse mugavuse saavutamiseks on oluline nahk jahutatult hoida ning ülekuumenenud kohtade vältimine. Käitumine on teadlastele samuti oluline faktor, mis aitab neil pehmendusi ja valtrappe edasi arendada. Sabaga vehkimine, kõrvade lidutamine ja pukitamine on mõned võimalused, millega hobune võib edasi anda oam ebamugavust. Osad teadlased soovivad mõista, kas hobuste käitumine võib sõltuda pehmenduse/valtrapi tüübist.

 Kahjuks ei ole teadlased jõudnud kokkuleppele, milline on parim materjal sadulapehmenduse valmistamisel. "Parim" võib sõltuda sadulast, hobusest ja isegi hobuse liikumisest. Pehami uurimismeeskond usub, et parim materjal on põhjapõdra karusnahk. 2010. aastal korraldas tema tiim uuringu, kus nad võrdlesid erinevast materjalist sadulapehmendusi hästi-istuvate sadulate all. Nad avastasid, et põhjapõdra karusnahk amortiseeris ja jaotas survet õige pisut paremini, kui geel, vaht või nahk, kui hobust sõideti sammus ja täisistakus traavis. Ka lambanahk on hea materjal - see koosneb samuti looduslikest kiududest, kuid on kerge pesta/puhastada ning on oluliselt kättesaadavam põhjapõdranahast. Hoolimata headest tulemustest geelpatjade puhul sammus ja traavis muutusid suurematel kiirustel (galopis) hobusele ebamugavaks, sõnab Geser-von Peinen.

 Head sadulad jagavad raskuse ühtlaselt hobuse seljale ära ning pehmendused ja erilised valtrapid tulevad kasuks siis, kui sadul on mingi ebasobivus, kuid need ei lahenda probleemi ning ei võta survet ära sealt, kust see olema ei peaks (oluline on siiski sobiv sadul). Anatoomilised pehmendused ja valtrapid on disainitud nii, et turja osa asub kõrgemal, mis aitab selles piirkonnas survet vähendada. Need on kasulikud sellisel juhul, kui hobusel on loomulikult kõrge turi. Kahjuks ei ole lisakihist sadula ja hobuse vahel siis kasu, kui sadul ise turjale/õlgadele survet avaldab ning ükski valtrap ega pehmendus ei vähenda survet selgroo ümber nagu kvaliteetsed raamita sadulad.

 Peham soovitab otsida kuivi ja märgi kohti ning uurida hobuse karvastikul sadula all, sest need võivad viidata sellele, kas sadul avaldab mõnele piirkonnale rohkem survet (raskus on ebaühtlaselt jaotatud). 2010. aastal korraldatud uuringus avastas Geser-von Peinen, et kuivad kohad on selge märk sadula poolt tekitatud surve ebaühtlasest jaotumisest ja võimalikust valust ning ebamugavustundest. Soovitatakse kontrollida ka selja tundlikkust (kas hobune tõmbab selja erinevaid piirkondi õrnalt survestades selja pingesse) ja hõõrutud või räsitud kohti karvastikus, mis kõik võivad viidata sadula ebasobivusele. Ka hobuse reaktsioon võib seda reeta - kui hobune avaldab saduldades pahameelt, võib see olla ohumärk. Kui ta tundub rahulolev, siis on suur tõenäosus, et sadul ei tekita hobusele ebamugavust või valu.

Kaks-ühes valtrap koos lambanahkse pehmendusega.
 Valtrapi õige paigaldamine:

 Kõik valtrapid ja pehmendused peaksid olema püsivad, kvaliteetsest materjalist ja hästi sobivad hobuse selja kujuga, eriti turjapiirkonnas. Pehmendustele, mis on sirge lõikega (vt alumist pilti) hakkavad sadulad survet avaldama, mis võivad viia valulike kohtade tekkimiseni turjapiirkonnas. Pehmendused ja valtrapid peaksid olema piisavalt pikad, et sobituda täpselt sadula suurusega, vastasel juhul tekivad valulikud survepunktid.

Sirge lõikega pehmendus
Sirge lõikega valtrap
Anatoomilise lõikega, kõrgendatud turjaosaga pehmendus
Anatoomilise lõikega, kõrgendatud turjaosaga valtrap



Õiges suuruses valtrap ja pehmendus
Vales suuruses valtrap ja pehmendus (liiga lühikesed)


 Pehmendusi ei kasutata ainult sadulate paremaks sobitamiseks. Näiteks kasutatakse takistussõiduhobustel tihti lambanahast pehmendusi sadula all, et vähendada survet jaluste kinnituste juures, mis on põhjustatud kineetilisest energiast, mis tekib maandudes. Peale hüpet maandudes on lühikese ajahetke jooksul hobuse esijalad maas, kuid pea üleval ja tagajalad veel üleval - sellel hetkel on ratsanik täielikult toetatud jaluste kinnituste poolt, mis omakorda mõjutab otseselt hobust nende kohtades. Lambanahksed pehmendused aitavad hästi sobivatel sadulatel amortiseerida seda maandumishetke.


laupäev, 30. detsember 2017

2017: kokkuvõte

 Aasta hakkab lõppema, mistõttu oleks paslik teha kokkuvõte. Esimestel kuudel olin väga positiivne ja uskusin, et käin igal pool võistlemas ja sõidan Ellaga suvel noorhobuste tšempionaati ning sügisel Flipiga juunioreid Niitväljal. Saatus mängis mulle aga teised kaardid kätte. Meie teed Ellaga läksid lahku, millest on mul endiselt kohutavalt kahju ja ma väga tahaksin endale uut noort hobust tegelemiseks, aga isiklikku hobust mul ei ole võimalik soetada ja Eestis käib kõik asi praktiliselt ainult tutvuste kaudu. Kahju küll, aga loodan endiselt, et kui tuleb õige aeg, siis ma leian ka endale uue "projekti". :) Eelmise aasta lõppedes panin kirja eesmärgid, mida soovisin käesoleval aastal saavutada ning etteruttavalt võin öelda, et 75% saigi täidetud. Eesmärgid:


  • Sääre eest astumine. Ta oskab (oskas) tegelikult ilusti sääre eest astuda, aga kuna asi on meie jaoks ammu unustatud, siis tuleb uuesti meelde tuletada. Tegemist on lihtsa, aga samas raske harjutusega (väga lihtne on hobune üle painutada). Eesmärk sai täidetud ning pika pusimise peale tuleb traavis juba päris hästi välja, vasakule poole sääre eest astumine on Flipi jaoks keerulisem ja ta astub pigem edasi, kui küljele (sest ta on n.ö "paremakabjaline"), aga asi seegi ning kui kevade lõpupoole on võimalik jälle korralikke ratsastustrenne teha piiratud platsil, siis võtan ka selle ette.
  • Kontragalopp. Olen ühe korra temaga kontrat teinud, tuli päris hästi välja, kuid tasakaal on kehv ning vajab lihvimist. Suvel sai kontrat päris korralikult harjutatud, sest plaanisin juunioreid sõita ning seal on kontra skeemis sees. Kahjuks mõtlesin ma ainult võistluste peale ning unustasin ära, et hobune peab ennem korralikult tasakaalus galoppi suutma joosta enne, kui hakata kontrat tegema. Paremale poole (ehk vasakust jalast) saab ta sellega üsna normaalselt hakkama, vasakule poole (paremast jalast) seevastu väga ei saa, kuigi ta väga üritab.
  • Keskmine samm/traav/galopp. Tööallüürid on meil ilusad, kuid keskmistes allüürides hakkab uhama ja kaotab rütmi. Well, in fact, ma endiselt ei tee eriti keskmisel ja tööallüüril vahet. :D Vähemalt välisel vaatlusel ega sadulas mitte - teoorias vähemalt sain asjale pihta. Flipi pole eriti raske enda alla astuma saada, aga ma kipun keskenduma hobuse esiotsale, mistõttu taguots jääb unarusse ja kui mul see kunagi meelde tuleb, siis ongi raske vahet teha, kas ma sõidan nt keskmist või töötraavi. Väga paljud panevad hobuse lihtsalt kiiremini liikuma, mitte sammu pikemaks venitama (keskmine ei ole sama asi, mis pikendamine) ning tänu sellele olengi kohati segaduses, sest erinevad inimesed räägivad mulle erinevat juttu. Jään siiski enda tunnetusele kindlaks, et keskmises ei lähe tempo kiiremaks, vaid samm pikemaks. :)
  • Hobune tundlikuks! Ilmselgelt kõige olulisem asi, mille kallal ma lihtsalt ei ole viitsinud piisavalt vaeva näha. Üleminekud, üleminekud ja veel kord üleminekud. Õppisin, et Flipi ei ole hobune, kellele mõjuksid järjepidevad üleminekud nii, et ta muutuks tundlikumaks ja reageeriks paremini vaid ta tüdineb sellest väga ruttu ära. Piisab sellest, kui teen 1-2 üleminekut traavist seisu ja üldjuhul on ta siis päris mõnus. Säärele on ta samuti tundlikumaks muutunud, küll aga olen ma endiselt jäänud truuks kannustele. Miks? Sest ma ei tolereeri stekki. Olen korduvalt näinud selliseid sõitjaid, kes pidevalt räägivad, et kannused on paha-paha, samal ajal klohmivad oma hobuse iga vale liigutuse peale stekiga läbi, mille peale too paanikasse satub, ja siis peksavad edasi. Olen isegi seda teinud ja see ei anna mitte midagi - palju kasulikum on hobust õrnalt kannustega "sügada", kui järsku stekiga lajatada, mis enamasti ajab loomi lihtsalt närvi. Loomulikult on hobustel erinev taluvusaste kannuste suhtes, näiteks Ronjaga kasutan ma võibolla 1-2x aastas kannust ja sedagi tömbi otsaga 1cm kannust, samas kui Flipil kasutan teravat 3cm kannust. Ronja puhul on väga lühike kannus selle pärast oluline, et ta on üliülitundlik ükskõik missugusele survele ja nii on väiksem võimalus, et ma teda tahtmatult kannusega torgiksin. Flipi puhul on pikk kannus parem, sest ma olen väga pikk ning see viib mu tasakaalust välja, kui ma talle kannusemärguande annan ja kuna ma teen seda tihti, siis on pikk kannus mugavam. 2cm näiteks jääb minu jaoks lühikeseks. Kaldusin teemast kõrvale - igal juhul on Flipi suust 90% ajast väga pehme ja reageerib kehamärguannetele väga kiiresti, sest ma vähemalt üritan ta suud rahule jätta ning rohkem jalgadega tööd teha. Alati ei õnnestu, kuid poni on tubli püüdlik ja tubli ning vahepeal on temal ka halb päev. :) Säärele reageerib ta samuti palju paremini - seda selle pärast, et ma annan talle märguande survega ning siis, kui ta reageerib, võtan surve ära, mitte ei jää jalga "peal" hoidma. Kannust kasutan siis, kui on vaja rohkem impulssi ja hobust "teravamaks" sõita.
 2018 aastaks ma mingeid eesmärke omale ei sea. Proovin ikka tubli olla ja madalseisudest välja tulla. Raske on, but horses keep me going. Vanu postitusi lugedes paistab see väga selgelt välja, kuidas mul on heal juhul paar "head" kuud ja siis paar "halba" kuud, mu elu on justkui roller coaster ning paratamatult kaob motivatsioon ka hobustega tegeleda, kui kõik muud asjad on perses. Eks näis, mis elu toob - võtan ühe päeva korraga.

 Oma blogilugejatele soovin ilusat uut aastat - püsige ikka lainel ja ärge pahandage, kui ma vahepeal masenduses olen ning siin elu üle kurtmas käin. Olge tublid, andke endast parim, ärge kõhelge, nähke oma unistuste nimel vaeva ning ärge kartke ELADA. Eemaldage negatiivsed inimesed oma elust - teil ei ole neid vaja. Kui te tunnete, et kogu maailma raskus on teie õlul - tõsiselt, pöörduge professionaali poole. See ei tähenda, et sa oled hull. Mõnikord võib vestlus psühholoogiga väga palju kasu tuua ning endast on kergem aru saada. Loodan, et teie hobustel läheb hästi, et neil oleks hea tervis ning et nad oleksid õnnelikud ja et teiegi püüdleksite paremaks inimeseks saamise poole.

 Armastusega,
 Raili, Felipe, Ronja ja Ruudi






Hea näide sellest, kuidas ma hobust suust kisun. :)
Alati naeratan!





Alati ei lähe nii, nagu tahaks






teisipäev, 26. detsember 2017

What we'd give if we could say hello in the same old way...

 Ma tõesti ei tea, et ma oleks elus midagi nii halba teinud, et minu teele järjest raskemad sündmused satuvad. Seoses sellega ei kujuta ma hetkel ette, mis mu elust saab. Ah, mis ma ikka halan, kedagi nagunii ei huvita ja otse ka asjadest rääkida ei saa, sest ma ei soovi kellegi haletsust ja kaastunnet. Selle pärast ka blogi vähene aktiivsus, edaspidi võib üldse see keskkond siin päris passiivseks muutuda. Eks ma siis hoiatan ette.

Ponidega olen kahetsusväärselt vähe tegelenud, aga igatsen neid kogu aeg meeletult. Vahest läheb olukord nii hulluks, et käsin elukaaslasel õhtul hilja kargud alla ajada ning 40km maha sõita, et ponidele mõneks minutiks pilk peale visata, nänni anda ja siis koju tagasi sõita. On mul alles vedanud - vaene inimene jalutab, sügab, joodab, söödab, harjab, transpordib mu elukaid, puhastab bokse, ehitab jne. :)

 Flipi ei ole endiselt minuga suhtlemisest eriti vaimustuses. Kommimaias on ta aga küll ning muudkui musitab mind, et ma talle head-paremat annaks. Ronja on viimasel ajal väga rahutu ja seda just üksi olles. Paigal seisab, aga kõõritab ja rahmeldab ning võpatab iga järsema liigutuse või valjema heli peale. Trennis vahib ka igal pool ringi ja väga ei keskendu, aga olen ise ka liimist lahti, nii et ei saa seda hobuse süüks ajada. Proovin ennast vaikselt käsile võtta ja elukate ülekaalu väheke korrigeerima hakata ning vähemalt viimastel nädalatel, kui pole just vihma sadanud, olen vähemalt Ronjaga isegi pikemalt sammu-traavi teinud maastikul. Eelmisel pühapäeval oli pinnas igal pool nii külmunud, et poni hellitas lausa jalgu, mistõttu piirdusin vaid lühikese sammuringiga. Seoses sellega tuli mulle meelde, et keegi heitis mulle ette, et ma ilma raudadeta kõval pinnasel sammu teen. :D Peaksin vist ikkagi seda kabjakoolituse postitust täiendama, aga millal ma selleks motivatsiooni leian, ei tea ja polegi vahet. Igaüks usub nagunii seda, mida õigeks peab ja mina pole mingi märter.

 Postituse lõppu kommentaaridega pildid mu armsatest poobikutest.


Nagu näha, siis Ronja on ikka päris ümmargune. Võtsin ta jõusööda pealt küll maha
ja olen natuke rohkem jalutamas ka käinud, niisiis on ta pisut oma ümbermõõdust kaotanud.
Enne oli seis palju nutusem. Kabjad on ka nigelad, esimesed võiksid rohkem püstisemad
olla ja tagumised lamedamad. Annan endale lubaduse, et kohe kui ma terveks saan ja
elukaaslane suvatseb maale tulla, võtan korralikult hobuste kapjade värkimise ka ette.

Parimates aastates vanamees on priske ja karvane. Poeb mulle kogu aeg sülle, et ma teda
paitaks, aga ometi lidutab kõrvu. :D Eks ta ongi mul üks kiiksuga hobune ja seda ei paranda
ükski vägi. Tahaks talle ühte vanakest seltsiks, siis saaks ta ponidest ära eraldada, sest nad
kiusavad teda koplis aeg-ajalt ja see ei mõju tema niigi rikutud mõistusele kindlasti hästi,
aga praegusel hetkel ei ole see lihtsalt võimalik.

Mu superstaar ja aasta suurim musirull.

teisipäev, 12. detsember 2017

Motti pole vol 1000

 See on nii ebaõiglane, et kõik, mida ma teen, tuleb valesti välja. Muidugi olen ma tähele pannund, et Flipi on viimasel ajal teistsugune ja ei ole huvitatud minuga suhtlemisest, aga ma lasen ikka samamoodi edasi. Pühapäevases hüppetrennis sain ma piltlikult öeldes rusikaga näkku. Ta tõrgub. Ta ei jaksa, ta on lihtsalt nii väsinud, ta ei ole vormis, aga ma ikka sunnin edasi, mõtlen, et mida ta jonnib... ma eeldan, et Flipi on harjunud treileris sõitmisega ja see pole tema jaoks enam nii väsitav, kuid on. Samamoodi nagu ta tõmbab iga kord pingesse, kui võõrasse kohta läheb. Kogu see teises tallis treenimine on tema jaoks nii stressirohke, kuigi ta pingutab meeletult ja annab endast kõik ja on lihtsalt fantastiline poni. Saate aru, ta läheb kahe sekundiga treilerisse! Ta reisib nii rahulikult, mitte üht hirnatust või rapsimist, ei tuiska välja kohe, kui tagant luuk lahti tehakse. Ta läheb nii hasarti, kui ta võõras kohas on, kardab ja passib ja lollitab, aga samas annab endast tõesti 101%. Ja ta on mind nii palju usaldama hakanud, et ta suudab ennast lõdvestada võõras kohas ja reageerib kiiremini kui Usain Bolt 60m jookseb. And then there's me. I ruin everything.

 Ma tunnen, et ma pean tõsiselt aja maha võtma ja enda võimalused selgeks tegema. Tõele näkku vaatama. Ja tõde on valus. Reaalsus on see, et ma ei ole korralikult trenni teinud, ma lähen negatiivselt meelestatult hobuste juurde ja tulen sealt veel negatiivsemalt. Ratsutamine ei vii mu mõtteid mujale, ma võtan need endaga hobuse juurde kaasa ja see rikub kõik ära. Kui ma varem käisin tuule, tormi ja paduvihmaga sõitmas, siis praegu ma ei taha oma nina toast väljagi pista. Ponisid vaatan ja nunnutan ikka, aga trenni ei lähe. Kui lähen, siis sõidan maastikul oma ühte ringi, sest igal pool uputab, isegi põldudel sõita ei saa. Ma ei mäleta, millal ma viimati korralikku ratsastustrenni tegin. Ilmselgelt ei saa sedasi ebamääraselt treenides hobusel tekkida mingit võhma, kuigi Flipi kaal on enam-vähem kontrolli all, erinevalt Ronjast, kes on niiiii meeletult paks. Ta on muidugi nüüdseks pea kuu aega ilma igasuguse koormuseta ka olnud, aga ma lihtsalt pean ta nüüd ette võtma enne, kui ta liigesed selle ülekaalu all kannatama hakkavad. Soovitusi pole mõtet jagada, olen omalt poolt teinud kõik, tuleb ainult jalad kõhu alt välja ajada ja trenni teha.

 Esmaspäeval läksin ponisid vaatama nagu ikka ja olin pühapäevast veel täiesti löödud. Meeletud süümepiinad vaevasid mind. Guess what? Flipi jalutas mind nähes minema. Järjekordne löök näkku. Läksin ikkagi tema juurde, sügasin, paitasin, rääkisin... võtsin päitsed peast ära. At first hakkas ta jälle minema jalutama, aga kui sai aru, et ma ei vii teda kuhugi, siis muutus ta jälle vanaks heaks Flipiks, silm läks särama ja muudkui pakkus mulle erinevaid trikke ja nurus porgandit. Lasi mul tekid seljast ära võtta ilma, et ma teda kinni peaks hoidma, kõndis mul järel, puges kaissu... ma tundsin ja tunnen end siiamaani meeletult halvasti, et ma lihtsalt ei oska ratsutada ja ma ei suuda oma vigu ennetada. Ma õpin alles siis, kui tagajärg on käes. Insert all filthy words you know. Otsustasime praegu treeneriga, et ei ole mõtet hobust piinata. Keskendun praegu Ronja enam-vähem normaalsesse kaalu saamisele ning usalduse taastamisele Flipiga, sest viimasel ajal ei suuda ma isegi teda enam usaldada ja selline koostöö ei ole jätkusuutlik. Eks näis, millal ja kas üldse tuleb ratsutamise isu tagasi.

 Oeh, võite nüüd mind mõnuga materdada, olen ära teeninud ja võtan süü omaks. Hobused on ikka nii siirad ja südamlikud loomad, I don't deserve my ponies.