reede, 9. juuni 2017

Mölapostitus



 Arhella puhul on minu tagumiku alla sattunud üks huvitav hobune. Ta võib olla õudne püään, taskuhobune ja täielik printsess ühel ja samal ajal. Ennekõike on ta siiski noor ja äärmiselt tubli hobusenäss, kelle hirmsasti meeldib joosta ja tagant üles visata nagu ülemisel pildil näha on. :D Selline pukitamine kuulub peaaegu iga meie trenni juurde, peamiselt aga siis kui ta on puhanud ja vurtsu täis, 100% aga siis kui ma temaga ilma sadulata ringi lasen. :D  Tema puhul on nii hästi sellest aru saada, et ta lihtsalt täiega naudib trenni ja lõbutseb, mitte kunagi ei tee ta mahaviskamise eesmärgil trikke. Mõni algaja ilmselt potsataks sealt seljast kohe alla, aga ei mina ega omanik pole täheldanud, et ta kunagi oleks mõne teise inimesega peale minu sedasi käitunud. Ei teagi, kas olla meelitatud või vihkab Ella mind siiralt. :D Lohutan ennast mõttega, et kui ta mind vihkaks, siis üritaks ta rohkem, sest mind juba mingite küünalde ja tagant üles viskamistega sadulast maha ei saa (viimati kukkusin 5+ aastat tagasi hobuse seljast. Märtsis (?) kukkusin ilma sadulata alla, sest mul olid lihtsalt libedad püksid jalas, Flipi isegi ei teinud midagi :D).

 Tegelikult tulin ma siia üldse tänasest trennist rääkima, aga tundub, et sellest tuleb konkreetne mölapostitus. Anyways, Piret andis meile täna trenni. Olime kolme hobusega platsil, teised kõik olid algajad ja mul oli täpselt selline tunne nagu ma oleksin kuhugi ratsakooli sattunud - olen ju harjunud kogu aeg üksinda sõitma, mil ruumi lahedalt käes ja ei pea teistega arvestama. Ella oli super tubli, tal oli küll tihti pea laiali otsas ja kopli poolses alas kõõritas sinna poole (kammoon simmo, võõrad hobused ju!), ometigi tegi ta absoluutselt kõike, mida ma temalt nõudsin ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Kohati viskas ta säärele ennast tuimaks, pidin talle kannaga meelde tuletama, et mina olen ka seljas - siis keskendus jälle mõnda aega minule. Galopp tuli meil suhteliselt vaevaliselt, pukke viskas korralikult. Tavaliselt annan ma talle korra stekki, kui mul üle viskab (mõnda aega lasen tal lõbutseda, aga 3. korral juba aitab), aga seda mul käes polnud, mistõttu oli tema paika panemine raskendatud, sest tema jaoks ei ole karistus seisma võtmine, taandamine, kand vms. Vahepeal andsin talle ratsmetega vastu kaela, aga sellest oli tal ka siiralt ükskõik. :D Nii me siis mõnda aega arveid klaarisime, lõpuks jooksis juba igati viisakalt galoppi, küll kippusin ise aga sadulas mõnusat liikumist nautima jääma ning kohati muutus tal galopp 4-taktiliseks, mille kallal ma jõhkralt vaeva olen näinud. Tabasin õnneks ruttu ära, et tunne pole päris see, mis ta olema peaks, küsisin Piretilt üle ja võtsin ennast kokku. Tegime mõned hüpped trenni lõpus, aga see hobune lihtsalt ei tõsta oma jalgu!! Ta täiega naudib seda, et ta saab tõkkele peale minna, aga kui hüppamiseks läheb, siis tal on jumala savi, kas see latt lendab või ei lenda... kui samm ei klapi, siis ta sõna otseses mõttes astub läbi takistuse ja on ise jumala õnnelik - kohutav vaev tema jaoks... But I refuse to give up ja utsitan teda ikka hüppama, ta lihtsalt on täielik hiiglane (turi 176-177cm) ja ta astub kõigest üle, mis jääb alla 80cm. Siis hakkab ta alles reaalselt ka vaatama, et ohh, sellest võiks ju üle hüpata... Vabahüpetel samamoodi - kui samm ei klapi, siis ta lihtsalt astub läbi ja vahepeal teeb seda isegi siis, kui kõik justkui klapiks. Piret kiitis liikumist, koolisõitu ideaalne, aga mulle ei anna see ju midagi. :D

 Mölapostitus continues. Vaatasin NHT skeeme ja sain šoki. 5-aastaste hobuste skeemis on juba koondamine ja kontragalopp sees ning selleks ajaks, kui 2018 NHT toimub, on mu pisike präänik alles 2 kuud olnud viie aastane. Ma üritan hobusele võimalikult pika lapsepõlve jätta ja teha kõik selleks, et tema motivatsioon ja töötahe säiliks ning ta ei hakkaks ratsanikku ja sadulasse suhtuma nagu millessegi, mis on halb, sest ta tahab väga inimesega koostööd teha ning kurb oleks, kui niivõrd hea hobune rikutud saaks. Aga mis seal ikka, eks talvel peab vaikselt hakkama koondamisega tegelema, võimalikult vähe korraga ja talle asja meeldivaks tehes. Ah, mis ma ikka heietan, kõige pealt peab 2017. aasta NHT-l ellu jääma ning siis vaatame alles edasi.

 Veel tahtsin rääkida sellest, kui uhke ma oma ponide üle olen. Ilmselt kõrvaltvaataja ei näe seda, milline areng on nendega toimunud, aga ma ise tunnen ja näen seda. Nad on lihtsalt nii-nii tublid ja armsad ja erilised. Eriti hea tunne on see, et ma olen nad praktiliselt üksi viinud sellisele tasemele... nullist! Flipil oli Hanna poolt põhi alla sõidetud, Ronjal kunagi ammu-ammu ka seljas tiksutud, aga ütleme ausalt, see vaatepilt, mis kaks-kolm aastat tagasi oli, oli ikka päris kole. :D Nii kahju, et mul pole ressursse ega vanust nende võimeid võistlustel proovile panna, sest mõlemad neist oleksid kindlad rosetimagnetid, kui oleks rohkem kogemusi, nii minul kui neil. Aga... septembris täitub üks minu suur unistus ja ma ei jõua oodata, millal sügis kätte jõuab.


Hobune, kes ei oska hüpata.
Poni on ilmselgelt rahul endaga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar